Meil on aegade jooksul kogunenud terve patarei erinevaid orhideesid
– kuukingasid ja tsümbiidiume. Ei usu küll, et oleksin ise mõne hankinud,
arvestades, et ma pole suurem asi toalille kasvataja, pigem on kingitud.
Toataimedega peaks ju tegelema aasta ringi, kuid mul on väga sesoonne
aiandushuvi (vältab umbes veebruarist kuni poole augustini), muul ajal
aianduskirg hääbub olematusesse. Samas
ega ju ära ka ei viska kui taim ikka roheline on ja nii need õiteta rosetid oma
juurekägaratega elasid aastast aastasse
kord ühel, kord teisel aknalaual. Asi muutus kui majale kolm aastat
tagasi idapoolne aken sigines - peale sinna kolimist hakkasid kõik orhideed
õitsema ja pole seda ära lõpetanudki. Alati on mõni täies õies, mõni kohe
puhkemas.
Kõige rohelisem kabinet, lopsakamad toataimed ja vingemad
orhideed minu tutvusringkonnas kuuluvad üldsegi mitte range distsipliiniga
eeskujulikele lille-tädidele, vaid hoopis ahel(piibu)suitsetajatest
boheemlaslikele vanameestele. See imelik asjaolu võib olla seletatav pidevast
piibutamisest tuleneva kõrgema süsinikdioksiidi kontsentratsiooniga nende
läheduses, mis taimede lopsakusele kindlasti positiivset vunki annab, aga ega
tea, pole mõõtmisi korraldanud. Võib-olla on nad lihtsalt andekad
lillekasvatajad.
 |
| Orhideeaed Kuala Lumpuris Malaisias |
 |
| Kaunis kuldking Adojaanide Jõgeva aias 20 aastat tagasi |
Aias on meil kah üks käpaline – kaunis kuldking (Cypripedium calceolus). See kahjuks ei
ela ega sure, vähemalt pole õitsenud viimased 10 aastat. Kui varreke sel kevadel ikka ilmub veel maa
seest välja, siis istutan ta ümber idapoolse akna alla teiste (küll tubaste)
orhideede lähedusse. Kuigi suure tõenäosusega on tema kiratsemise põhjus üksildus
– nagu paljud orhideed elab ka tema normaalselt sümbioosis seenega (kes siis
ilmselt Jõgevale maha jäi).
Ja kui juba plaanide tegemiseks läks, siis tuleb sel suvel
Saaremaal lõpuks ette võtta ning mõnel tuulevaiksel sumedal ööl ööviiulite nektarist
toituvaid surusid pildistama või niisama luurama minna.
