Solanaceae

Blogi pidamine on osutunud üllatavalt distiplineerivaks – esimesed seemned on külvatud ja seda ettenähtud ajal. Midagi taolist pole varem juhtunud. Küll on ette tulnud, et mu lõvilõuad ja astrid alustavad õitsemist oktoobri lõpus. Ja eelmisel suvel oli baklažaan esimese lume tulles vaevalt idulehe faasist välja saanud. Siiski parem hilja kui mitte kunagi. Sel aastal, aga, on kõik teisiti.

Külvatud on:

Pisike rõduomat ‘Vilma’

Musta värvi tomat ‘Black Russian’

Kõrge viinamaritomat ‘Kirsikka’

Chillipipar ‘De Cayenne’

Kollane paprika ‘Fintina’

Punane paprika ‘Berdigo’

Must paprika ‘Oda’

Ja lisaks veel 3 sorti petuuniad: ‘Fire chief’, ‘Marica’ ja ‘Cascade h Burgundy’. Petuuniaid ei oleks küll arvanud, et kasvatama hakkan. Või kui siis vanas eas. Aga kolleeg tõi seemned ja nii ta läks, esimesed on juba idanenud kah. Petuuniatel on üsnagi kehv imidž. Klassikaline tädikeste lill (vrdl. tädi Petuunia). Ei tegi teist sellist. Floksid on taluaia lilled ja saialilli armastavad ka kõik. Kosmosed – väga lahedad. Päevakübarad – lausa viimane mood. Aga petuuniad, neid ei armasta keegi. Vähemalt on mulle selline mulje jäänud. Samas on neid nii raske kasvatada, imepisikesed seemned külvata, nädalate viisi musta mulda kasta, oodata idukesi, pikeerida, jms. Häda ja viletsus, ühesõnaga.

Looduslikult kasvavad petuuniad Lõuna-Ameerikas ja on tubaka sugulased – nagu ka tomati ja paprika.

Nii et vähemasti said sugulased mulda samaaegselt ...

Algus

Ühel ilusal päeval juhtub, et inimene istutab omaenese käega ühe lillekese. Seejuures tungib inimese ihusse mõne kriimustuse kaudu või mingil muul viisil terake mulda ja tekitab mürgituse või nakkuse; lühidalt – inimesest saab parandamatu aednik. Vahel tekib aednik naabritest nakatudes. Ta näeb näiteks, kuidas naabril õitseb tõrvalill, ja ütleb endale. „Pagana päralt, miks ei võiks mulgi säherdune õitseda? Ja kui veab, vaata et õitseb veel pareminigi!“. Sellest ajast peale võtab aedniku üle üha enam võimust vasttärganud kirg, mida toidavad edasised õnnestumised ja õhutavad edasised ebaõnnestumised.

Karel Čapek „Aedniku aasta“

Minust sai aednik kümme aastat tagasi. Sest aednik ei saa olla ilma aiata, ükskõik kui palju tahaks. Tahtnud olen ma küll väga ammusest ajast – koolilapsena Tähtveres metsistunud ja hoolitsemata aedu nähes tajusin ma maailma ebaõiglust sama selgelt kui telekast Aafrika näljahädalisi vaadates.

No igatahes 2001. aastal sain ma oma isikliku aia. Aia, kus kasvas: 1 suur kask, 4 vana õunapuud, 50 punasesõstrapõõsast, 10 mustasõstrapõõsast, paar tikrit ja paar ploomi. Arooniad. Mõned roosad pojengid, üks suur valge lõhnav pojeng. Ja hein rinnuni. Oja kaldal! Ühesõnaga, paradiis.

Õrn lootus

Väljas on miinus kümme kraadi külma ja lumi on masendavalt paks, aga lootust ei tohi kaotada, sest: poodidesse on seemnepakid jälle müüki pandud ja ajalehes kirjutati, et linnud juba laulavad. Täna on üle tüki aja päikeseline ilm.

Ma ei kujuta ette, kas veel mõni rahvas räägib ilmast nii palju kui eestlased. Oleks see üldse võimalik?! Või no kui, siis kindlasti mitte säärase siira mure ja sisseelamisega. „Ei tea, kas läheb jälle külmaks?“…“No loodetavasti ei lähe vähemalt sulale“…“Sulaks see lumi ometi ära!“…“Ei tea, kas näitab päikest ka“…“Tuleks nüüd ometi vihma!“…“Säärast lund pole veel nähtud“… Igatahes ei või ilmale kunagi kindel olla, see on selge. Pidev mure ja teadmatus. Kaheldamatult on see eestlaste psüühikale oma pitseri jätnud…

On teaduslikult tõestatud, et neil, kes viibivad ilusa (22ºC) päikeselise ilmaga õues, on rõõmsam meel ja parem mälu kui nendel, kes seal ajal toas konutavad või siis kehva ilmaga õues on (kes oleks arvanud?). Päikeseline ilm vallandab ajus (hea tuju hormooni) seratoniini sünteesi, samas kui kehv ilm soosib melatoniini (põhjustab unisust). Samuti on tõestatud seos kuuma ilma ja agressiivsuse vahel. Ka tuul mõjutab tuju. Mõned tuuled tekitavad positiivseid ioone, nii nagu konditsioneerid ja arvutid, jms. elektroonika. Kõrge positiivsete ioonide tase võib tekitada igasuguseid psüühilisi häireid, näiteks depressiooni, ärevust, apaatiat, jne. Rääkimata sellest, et tuul on ilma igasuguste ioonidetagi üsna ärritav ja vastik. Negatiivsete ioonide osa saab tõsta vee abil – näiteks võib minna duši alla või hankida omale akvaariumi (hmm....v olla sellepärast kolleegid kinkisidki mulle akvaariumi...) Ebanormaalselt kõrge õhuniiskus jällegi põhjustab uimasust… Veel palju enam kui ükski ilmastikunähtus, mõjutab meid fotoperioodi pikkus. Osasid inimesi mõjutab ilm rohkem, osade meeleolu ei sõltu ilmast üldse, aga talvine pimedus ei rõõmusta üldse mitte kedagi. See viimane fakt on kah tõestatud, teaduslikult.

Kokkuvõttes pole kahtlust - me sõltume ilmast rohkem, kui tunnistada tahaks.

Oh pagan, aknast paistab, et keegi tüüp suusatab tänaval. See küll kuigi kevadine märk pole. Masendav.