Üle heki!

Kümme aastat on märkamatult mööda läinud, aga seni polnud veel head mõtet tulnud, mida majaesisega teha. Ses mõttes, et kas ehitada sinna aed või istutada lilled või mõni puu või hoopis hekk. Sel kevadel jõudsin lõpuks äkitselt äratundmisele, et vaja panna hekk. See võiks olla üsna madal – meeter-poolteist maksimaalselt. Kääbushekk oleks mõttetu ja elavmüüri nagu ka ei tahaks. Ideaalne oleks varakevadine õitsemisaeg – siis kui miski peale sibullillede veel ei õitse. Liiga korralik ei tohiks olla, parem oleks natuke metsik ja maalähedane – ses mõttes oleks vabakujuline, mitte pügatav variant sobivam. Mingil juhul ei tohi hekk olla külmaõrn, pole midagi tüütumat kui ära kuivanud või muidu äbarik taim. Okastega hekk on välistatud! Hea oleks kui ka mürgiseid marju poleks, veel parem kui oleks söödavad marjad. Okaspuu-hekid ei meeldi üldse ja pealegi pole selleks piisavalt valgust.

Seega langevad kohe ära:

Kukerpuu – okastega ja igavavõitu. Budleia - vajab talvekatet. Kontpuu ja aroonia – igavad ja liiga kiirekasvulised, lisaks ei saa normaalselt pügada. Tuhkpuu – liiga madal ja liiga ”korralik”. Viirpuu – liiga kõrge, okastega ja igav. Kikkapuu – külmaõrn ja kõrge, viljad pole söödavad. Aedhortensia – armastab täispäikest, kuival ajal vajab kastmist. Ebajasmiin – liiga kõrge ja pusajas. Põisenelas – liiga laiuv. Põõsasmaran – liiga madal ja muutub kergesti rootsuks. Lumimari – annab palju juurevõsusid. Magesõstar – igavavõitu. Veigela – lehed lähevad esimese külmaga pruuniks ja inetuks. Forsüütia – õiepungad võivad talvel ära külmuda. Liguster - igav. Kuslapuu, sirel, must leeder ja läätspuu – kohutavalt kõrged. Kibuvitsad – annavad palju juurevõsusid, okastega.

Järele jäävad:

Jaapani ebaküdoonia - imeilusad õied varakevadel ja lisaks veel söödavad viljad sügisel. Kõrgus on sobilik ja külma ei karda. Ainus häda, et annab hullult juurevõsusid ja on üldse paras pusa.

Kuldsõstar ’Aureum’ - kevadel kollaste lehtedega põõsas. Õied kuldkollased ja tugevalt lõhnavad, õitseb mais. Musta, punast värvi marjad on söödavad. Sobib poolkõrgeks vabakujuliseks hekitaimeks. Vajub vormituks kui sagedasti ei lõika. Täiesti külmakindel. Mullastiku suhtes äärmiselt vähenõudlik.

Kare deutsia ‘Plena’ – umbes 1,5 meetri kõrgune. Kaarjatel okstel roosad, seest valged täidisõie kobarad, õitseb VI-VII. Talub ka lubjast pinnast ja poolvarju. Veidi külmaõrn. Sobib vabakujuliseks hekiks.

Neitsilik ebajasmiin - Õitseb valgete imeilusate täidisõitega, mis lõhnavad tugevalt, VI-VII. Sobib hästi vabakujuliseks ja pügatavaks hekiks. Kasvukoha suhtes pole eriti nõudlik.

Tuhkurenelas ’Grefsheim’ – See oli maal vanaema juures, imeilusate õitega, mesilaste sumin oli kaugele kuulda. Õitseb rikkalikult V-VI. Ekspertide hinnangul ”asendamatu taim õitsvates hekkides”. Kõrgus kuni 1,5 m.

Peab siis nüüd edasi mõtlema ja puukoolis ringi vaatama.

Taevas halasta!

Homme on meil Suur Reede, seega on paras aeg mõelda usust ja religioonist.

Juba hea mitu aastat tagasi näitas USA molekulaarbioloog Dean Hamer, tuginedes 2000 inimese DNA proovi ja isiksuseomaduste ankeedi võrdlusele, et on olemas geen, millest sõltub, kas inimene on religioosne või mitte. Täpsemini, et inimese võime (näiteks Jumalasse) uskuda sõltub tema ajukeemiast. Ja see omakorda sõltub suures osas geenist VMAT2. See geen kodeerib valku, mis mängib tähtsat rolli mitmesuguste neurotransmitterite (nendest sõltub meie tuju) transpordis ajus. Vaid väike erinevus selles geenis ja inimene ei tunneta ennast kuigi spirituaalsena. Seda, et kalduvus usklikkusele on geenide poolt määratud, mitte keskkonna, kinnitavad ka ühemunaraku kaksikute uuringud (need on tehtud eraldi kasvanud kaksikute peal - st nende geenid on samasugused aga keskkond on erinev).

Kahjutundega pean tunnistama, et ei usu peaaegu mitte midagi ega kedagi. Või siiski – ma usun loodusseadustesse. Seega on mu hinges rahu. Aamen.

PS! Oleks võinud kirjutada ka munadest, Munadepühad ju tulemas. Aga see oleks ehk liialt jumalavallatu olnud.

Salaaed

Tegelikult on ju nii, et ega me eriti ei tea, mis inimesed meie ümber on. Tööl võid 10 aastat samas ruumis istuda ja arvata, et tunned oma kaaslasi läbi ja lõhki. Ja siis ühel päeval saad teada, mis värki üks või teine peale kuut teeb. On igati kena inimene, lahke ja vastutulelik, aga mida ta õhtuti toimetab? Või, veel hullem, on õudne frukt ja kisakõri, jube mõeldagi, mis ta veel vabal ajal teeb?!

Et igasuguseid spekulatsioone ja rumalaid fantaasiaid vältida, tunnistan kohe ausalt, et mina elan tavalist maainimese elu. Iga päev peale töölt koju jõudmist esimese asjana veedan mõnda aega küünarnukini Vaikse ookeani vees, kusagil Fidži saare lähedal. Vaatan, mis Clibanarius on sedapuhku korda saatnud või et ega Cladiella jälle Sinulariat ei ahista. Kontrollin, kas Sarcophyton on täie tervise juures, kuidas Anemoonil meeleolu tundub, mis temperatuur on…ühesõnaga talitan loomi. Täpsemalt siis Õisloomi.

Wikipedia andmetel on õisloomad evolutsiooni ummikharu – see tähendab, et nad ei ole eellaseks ühelegi teisele loomarühmale. See omakorda saab tähendada vaid üht – nad on täiuslikud!

Unes või ilmsi

Pühapäeval nägin ma unes, et kõik mu kalad akvaariumis ujusid kõht ülespidi, vesi oli hägune ja korallid olid kadunud. Õnneks oli see ainult uni!

Esmaspäeval nägin ma unes, et kõndisin õhtul hilja mööda tänavat ja mis ma näen – mingi mees müüb kahekordse põhjaga lillepotte. Neid, millel on sisseehitatud kastmissüsteem, neid, mida ma olen omale alati ihanud! Ja need on odavad! Ja just sellise suuruse ja kujuga kui mul vaja…Ooh, kahjuks oli see ainult uni.

Kaasaegse Uneteooria kohaselt on unenägemine see osa ajutegevusest, mil ajus tekkivad ühendused on kõige kaootilisemad. Näiteks mingit ülesannet lahendades või palli mängides (ärkvel olles mõistagi) on meie mõttetegevus vägagi fokusseeritud. Unistades või käsipõsakil ennast kusagile mujale kujutledes muutuvad ajus tekkivad ühendused järjest suvalisemateks. Ja siis und nähes tekivad need ühendused veel suvalisemalt. Samas on need tekkivad ühendused ka uneajal mitte-juhuslikud (sest kui need oleksid juhuslikud, siis puuduks ju unenägudel mõte – aga kes tahaks sellist asja tunnistada)! Sellesama teooria kohaselt sõltub unenäo intensiivsus vaataja emotsionaalsusest sel ajahetkel; unenägude nägemine aitab üle elada stressi ja õnnetusi – unes muutub kogetu aegamööda talutavaks. Uni on kui psühhoteraapia.

See Kaasaegne Uneteooria ei seleta küll minu meelest, miks siis osa inimesi ööst öösse õudusi ja košmaare näevad? Ja paljud ju just „põgenevad“ päriselu eest unenägudesse? Nojah, igatahes võib nõustuda, et see teooria seletaks vähemalt, miks evolutsiooniliselt üldse unenäod on tekkinud. Samuti tuleb nõustuda, et kõige rohkem ja kõige jaburamaid unenägusid näeb puhkusel olles – mis on ju kahtluseta tööinimese emotsionaalne kõrghetk, kui poeetiliselt väljenduda.

Veel arvatakse, tuginedes katsetele magavate hiirte ja rottidega, et uni on vajalik selleks, et infot korrastada ja talletada. Uneaegseid ajulaineid uurides on tuvastatud seos „unenägude ala“ ja „mälu ala“ vahel.

See teooria tundub täitsa usutav. Kui ikka õhtul miskit lugeda, isegi kui sisu eriti kohale ei jõua, on asi hommikul enamvähem meeles. (Eriti tasub nii luuletust pähe õppida – oma kogemus).

Siis on muidugi veel Freudi teooria – et unenäod väljendavad meie alateadlikke ihasid ja salajasi mõtteid; et unenägudes täituvad meie mahasurutud soovid, kuigi pahatihti me ise ei oska oma unenägusid „õigesti“ tõlgendada. See teooria tundub mulle veidi kahtlane. Igaüks, kellel on koer, teab, et koerad näevad und, ilmselgelt. No mis mahasurutud ihad on koertel? Kuigi ses osas ma nõustun, et salajasi hirme näeb unes küll kindlasti. Näiteks, et kogemata ununesid riided selga panna või midagi muud jube piinlikku. Minu esmaspäevane uni kuulub kah ilmselt ihade-valdkonda. Kuigi kahekordse põhjaga lillepotti soovin ma omale täitsa avalikult ja piinlikkust tundmata. Võib olla on lillepott metafoor….no ei tea, isegi Freud tunnistas, et „vahel on sigar lihtsalt sigar“.

Osade teadlaste arvates loob uneajal toimuv kaootiline ja spontaanne kogetud elamuste põimumine aluse uute ideede tekkele ja see aeg on inimese kõige loomingulisem aeg üldse. Sellega olen ma ka kahel käel nõus. Unes tulevad ju sageli täiesti geniaalsed ideed! Kõik on nii selge ja lihtne, imelik lausa, kuidas varem, ärkvel olles polnud taibanud! Peaks need ideed kokku koguma.

Hobson oli see mees, kes arvas, et unenäod on tegelikkuses lihtsalt elektriimpulsid, mis meie mälust suvalisi mälestusi esile manavad ja me ise mõtleme neile pärast ärkvel olles loo ümber. See teooria tundub mulle veel kõige usutavamgi.

Aga tobedad inimesed tahavad ju ikka elu mõtet otsida. Ja unenägude mõtet.

Lõpetuseks mõned teaduslikud soovitused, kuidas oma unenägusid meelde jätta (Unenägude ja Košmaaride Laboratooriumi (see on päriselt olemas) lehelt:

1. tuleb õhtul mõelda, et unenägu on vaja meelde jätta
2. tuleb öösel mitu korda üles tõusta (näiteks on kaval enne uinumist palju juua, siis on sell eks põhjust)
3. tuleb voodi kõrval pliiatsit ja paberit hoida, et öösel märkmeid teha
4. tuleb rahulikult ja kiirustamata ärgata

Vanasti oli nii, et lumi sadas maha veidi peale jõule (siis kui seda enam vaja polnud) või siis mõni päev peale Tartu maratoni. Püsis nii kuni märtsi lõpuni ja sulas ära. Nüüd on sedasi, et lumi tuleb oktoobri lõpus ja ära enam ei sulagi. Minu isiklike ilmavaatluste kohaselt on kolmel viimasel aastal „esimene lumi“ maha jäänudki! Ja eelmise aasta kevadel öökülma üldse ei tulnudki, kuigi iga normaalne aednik seda kartis (ja selle hirmus oma taimi poole juulini toas soojendas).

Nii kaua kui ma mäletan, olen ikka teadnud, et ilm käib umbes 12-aastase tsüklina – vastavalt nn. päikese plekkidele (solar cycle). Kuid kas me oleme parajasti tsükli põhjas või sinna teel, sellest pole mina küll kunagi aru saanud. Ilmaga on nimelt selline veider asi, et kuigi ta on alati ekstreemne ja „selline kui ei iialgi varem“, ei mäleta sellest järgmisel aastal enam mitte kui midagi. No võib-olla jääb jah meelde, et 2011. aasta talvel katus kukkus sisse, järelikult oli lund palju või et lumememme üldse teha ei saanudki, järelikult polnud sulailmasid - kuid seda kah heal juhul vaid äsja möödunud talve kohta. Aga näiteks milline oli ilm eelmisel suvel? Sadas tohutult? Oli jube palav? Oli äike iga päev? No ei mäleta! Vähemalt mina ei mäleta. Kas ma olen ebanormaalne?

Õnneks on seda asja teaduslikult uuritud. Uurijate (Malmberg & Blanken) eesmärk oli teada saada, kui täpselt inimesed mäletavad, milline oli ilm eile, 7 päeva tagasi, 2 aastat tagasi, 20 aastat tagasi. Küsitleti 400 inimest. Kokkuvõttes oli sedasi, et 85% uuringus osalenutest suutis meenutada eelmise päeva ilma; möödunud nädala ilmast oli õige mälestus umbes pooltel vastanutest. Kahe aasta tagust temperatuuri proovisid meenutada vaid vähesed - ja kui nende mälestused tolleaegsest temperatuurist olid veel enam-vähem adekvaatsed ja üksmeelsed, siis kahe aasta eest maha tulnud sademete hulga osas läksid arvamused kardinaalselt lahku.

Ilm on väga subjektiivne nähtus. Vanasti koolibussi oodates pidin ma igal jumala hommikul surnuks külmuma; nüüd autoga sõites ei saa üldse arugi, mis nad kurdavad, enam ju säärast pakast pole.

Räägitakse ka, et Inglismaa talved olla soojemaks muutunud seoses keskküttesüsteemide laiema levikuga ;-)