Üle heki!

Kümme aastat on märkamatult mööda läinud, aga seni polnud veel head mõtet tulnud, mida majaesisega teha. Ses mõttes, et kas ehitada sinna aed või istutada lilled või mõni puu või hoopis hekk. Sel kevadel jõudsin lõpuks äkitselt äratundmisele, et vaja panna hekk. See võiks olla üsna madal – meeter-poolteist maksimaalselt. Kääbushekk oleks mõttetu ja elavmüüri nagu ka ei tahaks. Ideaalne oleks varakevadine õitsemisaeg – siis kui miski peale sibullillede veel ei õitse. Liiga korralik ei tohiks olla, parem oleks natuke metsik ja maalähedane – ses mõttes oleks vabakujuline, mitte pügatav variant sobivam. Mingil juhul ei tohi hekk olla külmaõrn, pole midagi tüütumat kui ära kuivanud või muidu äbarik taim. Okastega hekk on välistatud! Hea oleks kui ka mürgiseid marju poleks, veel parem kui oleks söödavad marjad. Okaspuu-hekid ei meeldi üldse ja pealegi pole selleks piisavalt valgust.

Seega langevad kohe ära:

Kukerpuu – okastega ja igavavõitu. Budleia - vajab talvekatet. Kontpuu ja aroonia – igavad ja liiga kiirekasvulised, lisaks ei saa normaalselt pügada. Tuhkpuu – liiga madal ja liiga ”korralik”. Viirpuu – liiga kõrge, okastega ja igav. Kikkapuu – külmaõrn ja kõrge, viljad pole söödavad. Aedhortensia – armastab täispäikest, kuival ajal vajab kastmist. Ebajasmiin – liiga kõrge ja pusajas. Põisenelas – liiga laiuv. Põõsasmaran – liiga madal ja muutub kergesti rootsuks. Lumimari – annab palju juurevõsusid. Magesõstar – igavavõitu. Veigela – lehed lähevad esimese külmaga pruuniks ja inetuks. Forsüütia – õiepungad võivad talvel ära külmuda. Liguster - igav. Kuslapuu, sirel, must leeder ja läätspuu – kohutavalt kõrged. Kibuvitsad – annavad palju juurevõsusid, okastega.

Järele jäävad:

Jaapani ebaküdoonia - imeilusad õied varakevadel ja lisaks veel söödavad viljad sügisel. Kõrgus on sobilik ja külma ei karda. Ainus häda, et annab hullult juurevõsusid ja on üldse paras pusa.

Kuldsõstar ’Aureum’ - kevadel kollaste lehtedega põõsas. Õied kuldkollased ja tugevalt lõhnavad, õitseb mais. Musta, punast värvi marjad on söödavad. Sobib poolkõrgeks vabakujuliseks hekitaimeks. Vajub vormituks kui sagedasti ei lõika. Täiesti külmakindel. Mullastiku suhtes äärmiselt vähenõudlik.

Kare deutsia ‘Plena’ – umbes 1,5 meetri kõrgune. Kaarjatel okstel roosad, seest valged täidisõie kobarad, õitseb VI-VII. Talub ka lubjast pinnast ja poolvarju. Veidi külmaõrn. Sobib vabakujuliseks hekiks.

Neitsilik ebajasmiin - Õitseb valgete imeilusate täidisõitega, mis lõhnavad tugevalt, VI-VII. Sobib hästi vabakujuliseks ja pügatavaks hekiks. Kasvukoha suhtes pole eriti nõudlik.

Tuhkurenelas ’Grefsheim’ – See oli maal vanaema juures, imeilusate õitega, mesilaste sumin oli kaugele kuulda. Õitseb rikkalikult V-VI. Ekspertide hinnangul ”asendamatu taim õitsvates hekkides”. Kõrgus kuni 1,5 m.

Peab siis nüüd edasi mõtlema ja puukoolis ringi vaatama.