Aarete saar

Eelmisel aastal alustasime me Saaremaal suurt Kogu Maa Katalogiseerimise Projekti. Eesmärk oli üle kontrollida ja korralikult märgistada/kaardistada kõik 30 aasta jooksul istutatud puud/põõsad. Arboreetumi esimesed puud on pärit aastast 1980. Ants Ilusa poolt siis alustatud kollektsioonis on neid kokku ligikaudu 700. Seni oli kataloog perfokaartidel, mõne puu küljes oli silt ka. Enamikul siltidest oli varasem „100% UV-kindla“ markeriga kirjutatud silt kustunud või lihtsalt kadunud. Ja kaarti polnud üldsegi, või tegelikult käsitsi joonistatud plaanid siiski eksisteerisid, aga neist aru saada oli kõrgem teadus.

Igal suvel eksib siia mõni dendroloogia-huviline, vahel koguni terve bussitäis sääraseid ja üsna nadi on neile asjalikumat ülevaadet anda, kui ise kõike peensusteni ei jaga ja silte kah pole. Nii saigi see asi lõpuks ette võetud. Pealgi oleks kohutavalt kahju olnud, kui nii uhke dendraarium lihtsalt võssa kasvanuks ja sõna otseses mõttes metsa läinuks.

Kõigepealt dešifreerisime käsitsi kirjutatud nimekirjad ja tegime korraliku tabeli. Siis vaatasime, et poleks liiga palju omaloomingut, eelkõige eestikeelsete taimenimede osas.

Seejärel otsisime trükikoja, kus nimesildid spetsiaalse ilmastikukindla aluse peale püsiva värviga trükkida (Auto ID – soovitan), kleepisime need plastikust lipikutele (Bauhof, 50 tk pakis sõlmitavad – ei soovita, aastaga rabenevad ja pudenevad). Ja lõpuks suvel veetsime kaks nädalat hommikustõhtuni taimi kaardistades (geodeetiliselt, teodoliidi, ankurpunktide jms-ga).

Kõik, imikutest raukadeni, olid rakkes. Nüüd peaks iga hetk kaart valmima – see on maamõõtja-õpilase lõputöö. Ma olen üsna kindel, et see on maailma esimene dendraarium, kus igal puul sentimeetri täpsusega koordinaadid… Lõpuks saame ise kah teada, mis meil siin kõik kasvab.

Mammutipuu ja aprikoosid ja (Eesti kõrgeima) tulbipuu me muidugi leiame üles, rääkimata (päris) kastanist, metasekvoiast või plaatanist, kuradipuust (neid on terve võsa, edenevad siin eriti hästi) või mooruspuust. Tänu kesksele asukohale on kõigile tuttavad ka stafülea (kohalikus kõnepruugis kotipuu) ja trompetipuu (hiljuti külas käinud puhkpilliorkester selle juurest suurt kaugemale ei liikunudki), samuti näiteks parukapuu. Aga misasi on ja kuskohas asub ogapaanaks, jameesia, amorfa, aflatuunia, takispuu ehk diervilla, pieeris või sirmokas, ega ei teagi paugupealt.

Nüüd hiljuti ma avastasin, et sõnajalad, mida on istutatud kah vähemalt 30 liiki, pole üldsegi kataloogis, häda ja viletsus. Midagi leidsin, aga suures osas on see info kadunud, jäädavalt. Sellest on tuline kahju.

Aiapäevik

Mul on nõrkus kirjatarvete vastu. Mõistsin seda siis kui kool oli läbi ja ülikool oli kah läbi, aga sügiseti (ja vahel muul ajal kah) viisid ikka jalad nagu iseenesest kirjatarvete poodi. Ning kuigi aasta aastalt on järjest keerulisem leida põhjendusi vihikute, kladede, pastakate, värvipliiatsite, mappide jms. ostmiseks, vahel ma siiski libastun. Nii juhtus see ka kevadel Rahva Raamatus, Moleskine Passion sarjas ilmunud „Gardening Journal“-iga. Kallis küll, aga Moleskine! Vastupandamatu!

Kodus hakkasin uurima. Reklaami kohaselt peaks see olema midagi aiamärkmiku või aiapäeviku laadset. Koosneb üldjoones viiest osast: Plants (ligi 50 taime jaoks), Pots, Tools, etc. (aiatarvikute info jaoks), Design (aiaplaanid arvatavasti), Visits (muljed teiste aedade külastamistest) ja Garden Log (aiapäevik). Esmapilgul pole paha. Teisel pilgul – nagu ikka kipub olema ilusate asjadega – mõttetu.
Plants: kuigi iga taime saab iseloomustada ülimalt detailselt, on lehekülgi nii vähe, et isegi kõigile mu sibullilledele pole ruumi, või mis, kõik tulbidki ei mahuks ära.
Pots, Tools, etc.: vahest tõesti mõni aednik (kellel on ehk kirg Fiskarsi vastu) katalogiseerib kõik oma rehad, kõplad, kastekannud ja labidad – ei mõista hukka. Mina saaks sinna osakonda paigutada ehk ainult muruniitja.
Design: põhimõtteliselt on võimalik visandada peenarde plaanid – kasulik näiteks lillesibulate mahapanemisel või herneste külvamisel. Siiski on lehe pind maru tilluke ja kõik tuleb ülestähendada miniatuurselt.
Visits: sobiv aiandusreisidel käijatele ilmselt.
Garden Log: tegelikult ainus osa märkmikust, mis on täiesti kõlbulik ja kasutatav.

Aga kuidas sa jätad sellise ilusa (kuigi mõttetu) asja niisama seisma?
Tegin sellest siis „Aquarium Journal“-i.

Rangelt võttes mul akvaariumis taimi pole ühtegi (kui klaasil kasvavad vetikad välja arvata). Seega esimene jaotus Plants on tegelikult Animals. Ja neid mahub akvasse just umbes nii palju kui on märkmikus selleks ettenähtud lehti. Ka infolahtrid on igati sobivad: name, type, water requirements, goes well with, problems, dimensions in maturity – mis sa hing veel ihaldad?

Edasi Pots and Tools. Sellega on nii, et esimene küsimus, mille üks mereakvarist teisele esitab on reeglina: „Suur su kast on muidu?“ ja seejärel „Aga skimmer on sul mis firma oma?“ Või siis „On sul haliidid või mitut toru kasutad?“. Põhimõtteliselt oled kadunud mees, kui ei tea oma pumpade parameetreid või osmoosifiltri jõudlust. Kõik see masinavärk on krutsiaalse tähtsusega ja kui miski tuksi läheb (näiteks sooritab anemoon enesetapukatse, mistõttu pump tuleb võtta algosadeks) oleks kasulik teada, mida miski vidin teeb, mismoodi ja mille jaoks.

Design: Nii nagu looduses armastavad osad korallid kõva lainetust ja tugevat valgust, nii on ka akvas mõttekas paigutada nad „ülemisele korrusele“. Ja varjushiilijad koobastesse. Kahte vihast kõrvuti panna pole mõtet, järgneb keemiasõda ja kannatavad kõik. Selliseid asju on hea paberi peal läbimõelda.

Garden Log: umbes kord kuus või siis kui südametunnistus piinama hakkab, tuleb teha hunnik veeteste: nitraadid, nitritid, fosfaadid, silikaadid, kaltsium, soolsus, pH ja KH ära mõõta. Veetestide tulemused on hea kirja panna logiraamatusse. Samuti saavad sinna kirja veevahetuste kuupäevad ja olulisemad sündmused – kui mõni pooldus või muul moel paljunes, või siis vastupidi, akvaariumist välja hüppas.

Visits: on jällegi hädavajalik rubriik. Eestis pole võimalik mereakvaristikaga tegeleda, olemata kommuuni liige. Nii tehnika kui elu kui teadmiste ringlus toimub isiklike kontaktide kaudu. Suurem osa mu „elust“ on pärit OiOi-lt, Tiffilt ja Albertilt, tehnika Alekseilt ja Klounilt (kõik nimed muutmata).

Kokkuvõttes tuleb Moleskine’t kiita. Aiandusest ei tea nad küll ööd ega mütsi, aga paremat akvaariumi päevikut on raske välja mõelda.