Aarete saar

Eelmisel aastal alustasime me Saaremaal suurt Kogu Maa Katalogiseerimise Projekti. Eesmärk oli üle kontrollida ja korralikult märgistada/kaardistada kõik 30 aasta jooksul istutatud puud/põõsad. Arboreetumi esimesed puud on pärit aastast 1980. Ants Ilusa poolt siis alustatud kollektsioonis on neid kokku ligikaudu 700. Seni oli kataloog perfokaartidel, mõne puu küljes oli silt ka. Enamikul siltidest oli varasem „100% UV-kindla“ markeriga kirjutatud silt kustunud või lihtsalt kadunud. Ja kaarti polnud üldsegi, või tegelikult käsitsi joonistatud plaanid siiski eksisteerisid, aga neist aru saada oli kõrgem teadus.

Igal suvel eksib siia mõni dendroloogia-huviline, vahel koguni terve bussitäis sääraseid ja üsna nadi on neile asjalikumat ülevaadet anda, kui ise kõike peensusteni ei jaga ja silte kah pole. Nii saigi see asi lõpuks ette võetud. Pealgi oleks kohutavalt kahju olnud, kui nii uhke dendraarium lihtsalt võssa kasvanuks ja sõna otseses mõttes metsa läinuks.

Kõigepealt dešifreerisime käsitsi kirjutatud nimekirjad ja tegime korraliku tabeli. Siis vaatasime, et poleks liiga palju omaloomingut, eelkõige eestikeelsete taimenimede osas.

Seejärel otsisime trükikoja, kus nimesildid spetsiaalse ilmastikukindla aluse peale püsiva värviga trükkida (Auto ID – soovitan), kleepisime need plastikust lipikutele (Bauhof, 50 tk pakis sõlmitavad – ei soovita, aastaga rabenevad ja pudenevad). Ja lõpuks suvel veetsime kaks nädalat hommikustõhtuni taimi kaardistades (geodeetiliselt, teodoliidi, ankurpunktide jms-ga).

Kõik, imikutest raukadeni, olid rakkes. Nüüd peaks iga hetk kaart valmima – see on maamõõtja-õpilase lõputöö. Ma olen üsna kindel, et see on maailma esimene dendraarium, kus igal puul sentimeetri täpsusega koordinaadid… Lõpuks saame ise kah teada, mis meil siin kõik kasvab.

Mammutipuu ja aprikoosid ja (Eesti kõrgeima) tulbipuu me muidugi leiame üles, rääkimata (päris) kastanist, metasekvoiast või plaatanist, kuradipuust (neid on terve võsa, edenevad siin eriti hästi) või mooruspuust. Tänu kesksele asukohale on kõigile tuttavad ka stafülea (kohalikus kõnepruugis kotipuu) ja trompetipuu (hiljuti külas käinud puhkpilliorkester selle juurest suurt kaugemale ei liikunudki), samuti näiteks parukapuu. Aga misasi on ja kuskohas asub ogapaanaks, jameesia, amorfa, aflatuunia, takispuu ehk diervilla, pieeris või sirmokas, ega ei teagi paugupealt.

Nüüd hiljuti ma avastasin, et sõnajalad, mida on istutatud kah vähemalt 30 liiki, pole üldsegi kataloogis, häda ja viletsus. Midagi leidsin, aga suures osas on see info kadunud, jäädavalt. Sellest on tuline kahju.