United Colors of ...

August on vastuoluline kuu. Üürike kulminatsioon enne sügavat langust, kui poeetiliselt väljenduda. Aed on lopsakas ja lookas kõiksugu hea ja parema all; floksid, lõvilõuad, saialilled, heleeniumid, lavendlid, päevakübarad, astrid ja mis kõik muu õitsevad nagu oleks viimnepäev käes. Ja tegelikult ju ongi - õhus on sügist ja tasapisi, aga kindlalt hakkab suvi läbi saama. Uuuh kui vastik on talv! Mul läheb enamasti juba poolest suvest tuju ära ja aia vastu kaob kah igasugune huvi (sest peatselt on kõik jälle nagunii selle mõttetu lume all). Sel aastal nii hull pole, ilmselt seepärast, et pole terve suve õieti aeda saanud ja tüdimus pole jõudnud tekkida. Kolm päeva olen nüüd hommikust õhtuni maad kaevanud, nii mõnus. Lisaks kaevamisele olen saaki koristanud. Esiteks on sel aastal õunauputus, see on küll üsna tüütu. Teiseks on tomatiuputus (kala-väetis toimis!). Kirsse ja mureleid oli enneolematutes kogustes. Viinamarju tuleb kõvasti (aga need pole veel valmis). No ja siis kartulit olen võtnud.

Kartulitega oli meil sel aastal selline lugu, et see tuli ootamatult ise üles. See tähendab meie kartulit maha ei pannud, vähemalt mitte sel kevadel. Ilmselt oli jäänud möödunud aastal koristamata. No igatahes mugulad on pirakad ja vaeva ei mingit. Ainus paha asi, et sinnasamasse peenrasse sai kevadel hernes ja uba kah pandud (siis me veel ei teadnud, et kartul varsti stardib). See viis mind mõttele, et miks mitte pannagi kartul sügisel maha? Kevadel muudki teha ju. Ja kuigi ma pole paranoiline tavaliselt, tekitab see juhtum minus tunde, et olulisi asju on varjatud. Näiteks sain ma alles sel kevadel kogemata näha, et lõvilõua taim on tegelikult valmis mitu aastat kasvama ja õitsema ja seda ei peaks üldsegi igal kevadel uuesti külvama. Samuti on hästi varjatud saladus see, et paprika kasvab õues palju paremini kui kasvuhoones. Nagu ka kurk – see juhtus tänavu mul maasikapeenra kõrvale, mistõttu (tänu maasikakilele) ei saanud kurgid mullaseks, vat see on tõeline ratsionaliseerimine!

Hetkel on veel hoog see, aga ma juba tunnen, et piisab ühest vihmasest ilmast ja maad võtab apaatia. No miks pagana pärast pidid need vanad eestlased sellise vastiku kliimaga koha peale ennast sättima. (Ja ärge tulge mulle ütlema, et lumi on tore, kuulen seda niigi juba paplite õitsemise ajast saadik. Just ükspäev kui kaksikud pikemalt põõnanud olid, sattusin sellise jutuajamise tunnistajaks: „Mõtle kui ühel hommikul magame hästi kaua ja ärkame üles ja mis me näeme: lumi on maha tulnud. Küll me siis rõõmustame. Vot see oleks alles üllatus!“). Rrrgh..