Hapud viinamarjad

Mulle üldse ei meeldi pildistada. Seda sellepärast, et niigi alati luurab kusagil mõni fotograafist sugulane või sõber pikk toru õieli ja jäädvustab kõik kõige kunstipärasemal moel. Sätib libled nagu vaja ja kasutab õigeid valgusi ja filtreid ja fookusteravusi. Mina pildistan ainult häda sunnil. Nii vahelduvadki siin blogis tõeline professionaalsus minu (telefoniga tehtud) amatöörfotodega.

On siiski üks objekt, mis kutsub mindki pildistama – viinamarjad. Suured küpsed vahakirmega kaetud tihkes kobaras sinakaslillad viinamarjad roheliste lehtede taustal. Seda ilu tahaks kõigiga jagada.

Meil on kokku 8 viinapuud (Vitis). Kõige vanem ja ühtlasi kõige vastupidavam (st. külmakindlam) on 'Zilga'. Lisaks kasvavad veel 'Krasavets', 'Hasainski sladki', 'Jokke' ja 'Rondo'. Marjad saavad valmis umbes septembri keskpaigas või oktoobris, siis kui kõik muud aiamarjad on otsas, lilled on õitsemise lõpetanud ja põhjust õue minna pole. Kui on pime ja külm, vihma kallab ja tuul ulub akende taga. Ühesõnaga sügisel. Siis ei jää muud üle kui et tuleb kütta saun, ronida lavale, võtta leili ja süüa külmast pärlendavaid viinamarju.

Viinapuid on vastupidiselt levinud arvamusele väga lihtne kasvatada. Tegelikult on ainus, mida vaja, üks võimalikult päikesepoolne sein. Viinapuul on väga-väga sügavale ulatuv juurestik (mõelge, mis tingimustes on nende päris-kodu), seega kastma neid ei pea. Talve tulles lõikan ma nad nii kõrgelt maha kui ulatun, painutan maha ja katan näiteks kuuseokstega. Siis kui kevadel on kobarad külge tulnud, võib kõik ilma marjadeta harud ära lõigata, muidu läheb asi väga metsikuks. Aga midagi hullu ei juhtu kui ei lõika kah.

Kuna teadupärast on lõunapoolseid seinu majal ainult üks (või hädapärast kaks), siis on pime majakülg asustatud teist liiki liaanidega, aktiniidiatega. Neid on mitmesuguseid, meil on südajas- (Actinidia kolomikta) ja teravahambuline aktiniidia (A. arguta). Aktiniidia on kahekojaline ning kui lähestikku istutada nii isas- kui emastaim, siis saab sügiseti korjata magusaid tikrisuuruseid kiivilaadseid vilju. Tema viljades on rohkem C-vitamiini kui üheski teises aiamarjas, mis Eestis kasvab. Täiesti imelik, et näiteks punane sõstar, mis praktiliselt süüa ei kõlba, on igas aias, samas kui aktiniidia on pigem haruldus. Lehed on südajal aktiniidial kah väga efektsed: taim on roosa-valge-rohelisekirju. Üks asi aktiniidia kohta veel: kõikjal kirjutatakse, et ta on kassidele nagu palderjan ja satub seepärast sageli rüüstamise ohvriks – meie pikaajaline ja põhjalik kogemus siiami kassidega seda väidet küll ei kinnita, üksi arvukatest külakassidest pole kah vähimatki huvi ilmutanud.

Lisaks kasvavad aias liaanidest veel mitmesugused kuslapuud (Lonicera sp.), ümaralehine tseleaster ehk puukägistaja (Celastrus orbiculatus), metsviinapuud (Parthenocissus quinquefolia) ja terve ports elulõngasid (Clematis sp.), aga sellest kunagi teine kord.