Ühel ilusal päeval juhtub, et inimene istutab omaenese käega ühe lillekese. Seejuures tungib inimese ihusse mõne kriimustuse kaudu või mingil muul viisil terake mulda ja tekitab mürgituse või nakkuse; lühidalt – inimesest saab parandamatu aednik. Vahel tekib aednik naabritest nakatudes. Ta näeb näiteks, kuidas naabril õitseb tõrvalill, ja ütleb endale. „Pagana päralt, miks ei võiks mulgi säherdune õitseda? Ja kui veab, vaata et õitseb veel pareminigi!“. Sellest ajast peale võtab aedniku üle üha enam võimust vasttärganud kirg, mida toidavad edasised õnnestumised ja õhutavad edasised ebaõnnestumised.
Karel Čapek „Aedniku aasta“
Minust sai aednik kümme aastat tagasi. Sest aednik ei saa olla ilma aiata, ükskõik kui palju tahaks. Tahtnud olen ma küll väga ammusest ajast – koolilapsena Tähtveres metsistunud ja hoolitsemata aedu nähes tajusin ma maailma ebaõiglust sama selgelt kui telekast Aafrika näljahädalisi vaadates.
No igatahes 2001. aastal sain ma oma isikliku aia. Aia, kus kasvas: 1 suur kask, 4 vana õunapuud, 50 punasesõstrapõõsast, 10 mustasõstrapõõsast, paar tikrit ja paar ploomi. Arooniad. Mõned roosad pojengid, üks suur valge lõhnav pojeng. Ja hein rinnuni. Oja kaldal! Ühesõnaga, paradiis.
No comments:
Post a Comment