Ma ei kujuta ette, kas veel mõni rahvas räägib ilmast nii palju kui eestlased. Oleks see üldse võimalik?! Või no kui, siis kindlasti mitte säärase siira mure ja sisseelamisega. „Ei tea, kas läheb jälle külmaks?“…“No loodetavasti ei lähe vähemalt sulale“…“Sulaks see lumi ometi ära!“…“Ei tea, kas näitab päikest ka“…“Tuleks nüüd ometi vihma!“…“Säärast lund pole veel nähtud“… Igatahes ei või ilmale kunagi kindel olla, see on selge. Pidev mure ja teadmatus. Kaheldamatult on see eestlaste psüühikale oma pitseri jätnud…
On teaduslikult tõestatud, et neil, kes viibivad ilusa (22ºC) päikeselise ilmaga õues, on rõõmsam meel ja parem mälu kui nendel, kes seal ajal toas konutavad või siis kehva ilmaga õues on (kes oleks arvanud?). Päikeseline ilm vallandab ajus (hea tuju hormooni) seratoniini sünteesi, samas kui kehv ilm soosib melatoniini (põhjustab unisust). Samuti on tõestatud seos kuuma ilma ja agressiivsuse vahel. Ka tuul mõjutab tuju. Mõned tuuled tekitavad positiivseid ioone, nii nagu konditsioneerid ja arvutid, jms. elektroonika. Kõrge positiivsete ioonide tase võib tekitada igasuguseid psüühilisi häireid, näiteks depressiooni, ärevust, apaatiat, jne. Rääkimata sellest, et tuul on ilma igasuguste ioonidetagi üsna ärritav ja vastik. Negatiivsete ioonide osa saab tõsta vee abil – näiteks võib minna duši alla või hankida omale akvaariumi (hmm....v olla sellepärast kolleegid kinkisidki mulle akvaariumi...) Ebanormaalselt kõrge õhuniiskus jällegi põhjustab uimasust… Veel palju enam kui ükski ilmastikunähtus, mõjutab meid fotoperioodi pikkus. Osasid inimesi mõjutab ilm rohkem, osade meeleolu ei sõltu ilmast üldse, aga talvine pimedus ei rõõmusta üldse mitte kedagi. See viimane fakt on kah tõestatud, teaduslikult.
Kokkuvõttes pole kahtlust - me sõltume ilmast rohkem, kui tunnistada tahaks.
Oh pagan, aknast paistab, et keegi tüüp suusatab tänaval. See küll kuigi kevadine märk pole. Masendav.
No comments:
Post a Comment