Blogi pidamine on osutunud üllatavalt distiplineerivaks – esimesed seemned on külvatud ja seda ettenähtud ajal. Midagi taolist pole varem juhtunud. Küll on ette tulnud, et mu lõvilõuad ja astrid alustavad õitsemist oktoobri lõpus. Ja eelmisel suvel oli baklažaan esimese lume tulles vaevalt idulehe faasist välja saanud. Siiski parem hilja kui mitte kunagi. Sel aastal, aga, on kõik teisiti. Külvatud on:
Pisike rõduomat ‘Vilma’
Musta värvi tomat ‘Black Russian’
Kõrge viinamaritomat ‘Kirsikka’
Chillipipar ‘De Cayenne’
Kollane paprika ‘Fintina’
Punane paprika ‘Berdigo’
Must paprika ‘Oda’
Ja lisaks veel 3 sorti petuuniad: ‘Fire chief’, ‘Marica’ ja ‘Cascade h Burgundy’. Petuuniaid ei oleks küll arvanud, et kasvatama hakkan. Või kui siis vanas eas. Aga kolleeg tõi seemned ja nii ta läks, esimesed on juba idanenud kah. Petuuniatel on üsnagi kehv imidž. Klassikaline tädikeste lill (vrdl. tädi Petuunia). Ei tegi teist sellist. Floksid on taluaia lilled ja saialilli armastavad ka kõik. Kosmosed – väga lahedad. Päevakübarad – lausa viimane mood. Aga petuuniad, neid ei armasta keegi. Vähemalt on mulle selline mulje jäänud. Samas on neid nii raske kasvatada, imepisikesed seemned külvata, nädalate viisi musta mulda kasta, oodata idukesi, pikeerida, jms. Häda ja viletsus, ühesõnaga.
Looduslikult kasvavad petuuniad Lõuna-Ameerikas ja on tubaka sugulased – nagu ka tomati ja paprika.
Nii et vähemasti said sugulased mulda samaaegselt ...
Mina panin oma kodusele aknalauale pühapäeval hakkama kollase tomati (sorti hetkel ei mäleta, aga pildil olid pirnikujulised viinamarja suurusega asjandused), tilli, melissi ja rosmariini seemned. Ärge küsige, miks just selline valik. Poes oli hull sagimine ja ma haarasin, mis kätte juhtus. Ilmselt jäin ma külviga hilja peale, aga parem ikka kui eelmise aasta juuni alguse hakatus, mis kah siiski hilissügiseks vilja oli kandnud.
ReplyDeleteTundub, et ma ei ole siiski just suurem asi aednik. Reisil käies kuivasid mu tomatid sootuks ja neid ei õnnestunudki enam elustada. Tilli ja melissiga on lood paremad, aga rosmariin ei otsustanudki kasvama hakata. Või noh, ühest seemnest üks õbluke varreke kasvas.
ReplyDelete