Niisiis on meie perekonnas kombeks, et niipea kui on rajatud lillepeenar, tekib tungiv vajadus ja soov sellesama koha peale midagi ehitada. Kas siis kuur või aiamaja või saun. Ilmselt võimaldab hoolitsetud ja vaevaga kujundatud maalapike avada koha potentsiaali ja see mõjub inspireerivalt seni aednikukire varjus olnud ehituskirele. No igatahes juhtus sama asi järjekordselt möödunud novembris. Olime nautinud kaunist astilbede, sügis-astrite ja hostade peenart (mis nüüd, mil taimed suured, oli oma täies ilus) ja …tekkis vajadus selle koha peale maja ehitada. Seega tuli kõik sada taime koheselt, veel enne kui maa päriselt jäätub, sealt minema toimetada. Lilled kolisid aiamaale. Kätte jõudis kevad. Oli otsustatud hekk rajada, oli kaevatud kraav ja tehtud ettevalmistused. Aga siis meenusid aiamaal olevad lilled. No kes suudaks vastu panna kiusatusele need lilled vastrajatud peenrasse pista? Mõeldud, tehtud. (Või siis mitte mõeldud). Sinnasamma auku said siis pistetud ka puukoolist toodud hekiistikud (mis ka polnud samad, mis plaanitud, sest taolisi ei olnud).
Küll näete, kunagi kirjutab Kodu ja Aed, et „Pererahvas armastab luua põnevaid taimekooslusi“. Või et „Madal aster ja ebajasmiin moodustavad harmoonilise ja lummava paari“. Või et „Pererahvas on aeda hoolikalt planeerinud - tulemused on näha igal sammul.“ 
Madal aster (Aster dumosus) ja Ebajasmiin 'Minnesota Snowflake' (Philadelphus cult. )
No comments:
Post a Comment