Ebatavaline ja ähvardav loodus

Kuigi meil pole siin mingi troopika ja vihmamets, tuleb siiski iga suve alguses tõdeda, et „Kinni kasvand teed ja rajad, uued sisse teha vaja.“ Sel aastal oli jaanituli elupuu-, küpressi-, trompetipuu-, ja aprikoosiokstest.
Lisaks arutult vohavale taimestikule murrab metsik loodus üha ägedamalt ka eluruumidesse. Varasematel aastatel oleme pidanud võitlust mägraga, kelle urud, kui uskuda Aleksei Turovskit, on loomariigi ehituskunsti kõrgem klass ja kelle sõnul mägra valduste maaalune osa ületab oma ruumikuselt maapealse mitmekordselt. Mistõttu, nagu võib oletada kõigi nende vundamendi alla kaevatud käikude põhjal, kõlgub meie sajaaastane maja mägra õõnestatud päratu sügaviku kohal…Külapeal asja uurides selgus, et mägra vastu aitab, kui maja vundamendiservad tiheda võrguga ümbritseda ja seda me ka viivitamatult tegime.

Nojah, aga sel aastal olid talvel sisse kolinud uued elanikud. Kevadeks oli KOGU sahvri sisu, sealhulgas laes korvides rippuvad kuivained, riiulitel olevad moosid ja muu kraam sahvri põrandale loobitud ja siis lisaks veel mõned haisvad ekskremendid sinna kõige otsa jäetud. Jaanipäeval olid süüdlased – metsnugis koos kahe pojaga - sahvrist pööningule kolinud ja sinna samasuguse seapesa korraldanud. Lisaks tegid nad põrgulärmi, ei kujuta ette küll, kuidas sellised metsikus looduses hakkama saavad. Või siis on metsas kah tegelikult kisa taevani ja praht laiali loobitud, lihtsalt me ei oska seda näha. Igatahes tuli nugisepoegadel oma elu peale minna (raamatu järgi oli juba aeg kah). See oli siis maja pööningul.

Sauna olid kolinud kuklased. Ja mitte mõni üksik rahulik sipelgas, vaid röövellik pataljon koletute lõugadega metsalisi, kelle apla järamise tulemusena kattis kogu põrandat umbes 10 cm paksune saepurukiht. Millest ju iseenesest ei oleks midagi, aga ega saepuru mittemillestki ei teki (nagu tolm), vaid taladest. Ja ega talad ilmaasjata sauna seinas pole, ikka põhjusega. Niisiis järgmisena asusime võitlusse kuklastega. See võitlus pole kuigi edukas olnud senimaani.

Kokkuvõttes: ainult sügavalt ignorantne linnainimene võib oma piiratuses ja õndsas teadmatuses uskuda, et inimene on looduse kroon ja loomariigi kuningas.

Õpetlik lugu sellest, kuidas ka halval asjal on omad head küljed

Ühel sügisesel päeval, möödunud aastal jõudsid Tutsik ja Lipsik oma igapäevaste pahanduste jadas lõpuks niikaugele, et elutoa suur aken läks katki, pikad mõrad jooksid ämblikuvõrguna laiali. Veidi aega õnnestus kaksikutel seda teiste eest saladuses hoida, kuhjates katkise koha ette hunniku patju ja kindluse huvides vinnati kahepeale veel kott-tool kah lisaks aknalauale, aga eks lõpuks tuli pahandus ikkagi päevavalgele…See elutoa aken on lõunapoolne ja päike paistab sinna peaaegu terve päeva, seepärast seal toataimi hoida ei saa. Sest kuigi ma ei ole eriti entusiastlik toataimekasvataja, pole ma ka sadist. Nüüd aga tuli kuidagi see katkine koht barrikadeerida, et tarkpead akent vastu talve päris eest ära ei nügiks või omale kaela ei tõmbaks. Nii juhtuski, et panime sinna Öökuninganna – hea okkaline, hoiab huligaanid eemale. Ja mis juhtus nüüd suve hakul – kaktus hakkas üle 10 aasta jälle õitsema!

Klassika

Nagu kusagil eespool mainitud, on mul aastatega kogunenud tõsine hunnik aiandusalaseid raamatuid. Alates õhukestest, ühele taimerühmale pühendatud vihikukestest, kõikvõimalike määrajate ja entsüklopeediateni välja. Üldiselt kipub nende raamatutega olema kaks varianti: loed, aga teed ikka nii, nagu ise paremaks arvad, või siis loed alles siis kui enam muud üle ei jää. (Erandiks on ehk Aarne Kähri ja Sulev Savisaare raamatud, need on infotihedad, mõnusad lugeda, ei kubise elementaarsetest tõdedest ja ei ole moraliseerivad.) Suuri-pakse tõlgitud aiaraamatuid võtan ma vahest raamatukogust niisama lehitsemiseks, aga väga harva kui sealt midagi uut teada saab. Lisaks on neis oht sattuda taoliste sügavmõttelisuste peale nagu: „Võtke eesmärgiks aia tagumised sopid korda teha, ukseesine püsib korras nagunii.“

Tegelikult tahtsin ma kirjutada ühest kindlast raamatust: Karel Čapeki „Aedniku aastast“. Kuigi see on õigupoolest ilukirjanduslik teos, mitte „erialakirjandus“, on paljud hiljem ilmunud aiaraamatute autorid („Aedniku aasta“ anti välja 1929) ilmselgelt just sellest Čapeki raamatust inspiratsiooni leidnud. Kasvõi see formaat, kirjeldada tegevusi kuude lõikes, on väga levinud. Samuti natuke hullu, väsimatu, kirgliku aedniku kuvand. Kuigi mõnevõrra on ilukirjandusele kohaselt ehk liialdatud, tuleb tunnistada, et kõik raamatus kirjeldatu tekitab äratundmis-tunde ja aedniku sügav-salajane-sisemine olemus on halastamatult läbinähtud. Masendaval kombel mul omal kodus seda raamatut üldse polegi ja iga kord kui lugeda tahan, pean jälle raamatukogust laenutama. Nüüd mõni aeg tagasi avastasin raamatupoes, et on ilmunud uus trükk ja jõudsin juba hetke õnnelik olla, kui selgus, et sellele on mingid uued illustratsioonid tehtud. No kuidas nii võib, ma ei suuda mõista! Originaalis (ja eestikeelses esmatrükis) oli illustratsioonide autoriks Karel Čapeki vanem vend, Josef Čapek. Need on vaimukad ja sobivad nagu valatult. Nüüdses trükis on illustratsioonideks mingid ulmelised fotokollaažilaadsed taiesed, täiesti teisest ooperist kui raamat ise. Kui ma ei oleks hetkel veidi uimane ja ületöötanud, siis ma ütleksin selle kohta midagi kategoorilisemat, praegu ma ütlen lihtsalt: KOHUTAV!

Lõik raamatust, Lembit Remmelgase tõlkes:

„…Jah, parandada pinnast. Kõige kaunim asi on tubli koorem sõnnikut, kui see tuuakse teile külmakahusel päeval ja ta aurab, nagu suitseks ohvrituli. Ja kui see suits tõuseb taevasse ja kui too seal üleval, kes kõike mõistab, seda ninna tõmbab, siis ütleb ta: “Ohoo, see on priima sõnnik!“ – Siinkohal on muide sobiv juhus öelda mõni sõna elu salapärasest ringkäigust. Hobune sööb kaeru ja saadab need siis omakorda nelkidele või roosidele, mis tuleval aastal kiidavad selle eest jumalat nii meeliülendava lõhnaga, et võimatu kirjeldada. Muide, aednik tajub seda meeliülendavat lõhna juba aurava sõnnikuhunniku juures. Ta hingab seda ahnelt sisse ja laotab selle jumaliku anni hoolikalt aeda mööda laiali, otsekui määriks ta oma laste leivaviilakale marmelaadi peale. „Säh sulle maiasmokk, söö, nii et vats rebeneb!“…“

Kiire!

Pole inspiratsioonipuudust, hoopis kohutavalt kiire on. Seda enam on imekspandav, et kuigi aeda pole peaaegu jõudnudki, on seal ühtteist vahepeal siiski toimunud, nii muuseas. Näiteks tekkis möödunud reede õhtul äkki pidurdamatu soov vahetada välja kiigepuu, mille küljes ronib tseleaster (ehk puukägistaja). Asutud siis otsekohe uue posti jaoks auku kaevama. Samas mõeldud, et kui juba teha, siis korralikult: kiigepuust kujunes märkamatult mänguväljak kiikede, ronimisköie, rippumisrõngaste, võrkkiige, redeli ja liutoruga. Arusaadavalt võtab selline kupatus rohkem ruumi kui varem. Ning muidugi toimus kogu ehitustegevus taas keset lillepeenraid… Mis siis muud kui tuli kõik lumeroosid, päevaliiliad (nende maapealne osa on vaid jäämäe veepealne tipp, võin ma peale kaevetöid öelda), jaapani ülased, nartsissid, tulbid, sõrmkübaralilled, priimulad, äädikapuud, jne. jne. mujale istutada.

Väljas oli umbes 35 kraadi ja naabrid põrnitsesid üsna heitunult kuidas ma käruga edasi-tagasi voorisin, õnneks hullumaja brigaadi siiski kohale ei kutsutud.