Klassika

Nagu kusagil eespool mainitud, on mul aastatega kogunenud tõsine hunnik aiandusalaseid raamatuid. Alates õhukestest, ühele taimerühmale pühendatud vihikukestest, kõikvõimalike määrajate ja entsüklopeediateni välja. Üldiselt kipub nende raamatutega olema kaks varianti: loed, aga teed ikka nii, nagu ise paremaks arvad, või siis loed alles siis kui enam muud üle ei jää. (Erandiks on ehk Aarne Kähri ja Sulev Savisaare raamatud, need on infotihedad, mõnusad lugeda, ei kubise elementaarsetest tõdedest ja ei ole moraliseerivad.) Suuri-pakse tõlgitud aiaraamatuid võtan ma vahest raamatukogust niisama lehitsemiseks, aga väga harva kui sealt midagi uut teada saab. Lisaks on neis oht sattuda taoliste sügavmõttelisuste peale nagu: „Võtke eesmärgiks aia tagumised sopid korda teha, ukseesine püsib korras nagunii.“

Tegelikult tahtsin ma kirjutada ühest kindlast raamatust: Karel Čapeki „Aedniku aastast“. Kuigi see on õigupoolest ilukirjanduslik teos, mitte „erialakirjandus“, on paljud hiljem ilmunud aiaraamatute autorid („Aedniku aasta“ anti välja 1929) ilmselgelt just sellest Čapeki raamatust inspiratsiooni leidnud. Kasvõi see formaat, kirjeldada tegevusi kuude lõikes, on väga levinud. Samuti natuke hullu, väsimatu, kirgliku aedniku kuvand. Kuigi mõnevõrra on ilukirjandusele kohaselt ehk liialdatud, tuleb tunnistada, et kõik raamatus kirjeldatu tekitab äratundmis-tunde ja aedniku sügav-salajane-sisemine olemus on halastamatult läbinähtud. Masendaval kombel mul omal kodus seda raamatut üldse polegi ja iga kord kui lugeda tahan, pean jälle raamatukogust laenutama. Nüüd mõni aeg tagasi avastasin raamatupoes, et on ilmunud uus trükk ja jõudsin juba hetke õnnelik olla, kui selgus, et sellele on mingid uued illustratsioonid tehtud. No kuidas nii võib, ma ei suuda mõista! Originaalis (ja eestikeelses esmatrükis) oli illustratsioonide autoriks Karel Čapeki vanem vend, Josef Čapek. Need on vaimukad ja sobivad nagu valatult. Nüüdses trükis on illustratsioonideks mingid ulmelised fotokollaažilaadsed taiesed, täiesti teisest ooperist kui raamat ise. Kui ma ei oleks hetkel veidi uimane ja ületöötanud, siis ma ütleksin selle kohta midagi kategoorilisemat, praegu ma ütlen lihtsalt: KOHUTAV!

Lõik raamatust, Lembit Remmelgase tõlkes:

„…Jah, parandada pinnast. Kõige kaunim asi on tubli koorem sõnnikut, kui see tuuakse teile külmakahusel päeval ja ta aurab, nagu suitseks ohvrituli. Ja kui see suits tõuseb taevasse ja kui too seal üleval, kes kõike mõistab, seda ninna tõmbab, siis ütleb ta: “Ohoo, see on priima sõnnik!“ – Siinkohal on muide sobiv juhus öelda mõni sõna elu salapärasest ringkäigust. Hobune sööb kaeru ja saadab need siis omakorda nelkidele või roosidele, mis tuleval aastal kiidavad selle eest jumalat nii meeliülendava lõhnaga, et võimatu kirjeldada. Muide, aednik tajub seda meeliülendavat lõhna juba aurava sõnnikuhunniku juures. Ta hingab seda ahnelt sisse ja laotab selle jumaliku anni hoolikalt aeda mööda laiali, otsekui määriks ta oma laste leivaviilakale marmelaadi peale. „Säh sulle maiasmokk, söö, nii et vats rebeneb!“…“