Õpetlik lugu sellest, kuidas ka halval asjal on omad head küljed
Ühel sügisesel päeval, möödunud aastal jõudsid Tutsik ja Lipsik oma igapäevaste pahanduste jadas lõpuks niikaugele, et elutoa suur aken läks katki, pikad mõrad jooksid ämblikuvõrguna laiali. Veidi aega õnnestus kaksikutel seda teiste eest saladuses hoida, kuhjates katkise koha ette hunniku patju ja kindluse huvides vinnati kahepeale veel kott-tool kah lisaks aknalauale, aga eks lõpuks tuli pahandus ikkagi päevavalgele…See elutoa aken on lõunapoolne ja päike paistab sinna peaaegu terve päeva, seepärast seal toataimi hoida ei saa. Sest kuigi ma ei ole eriti entusiastlik toataimekasvataja, pole ma ka sadist. Nüüd aga tuli kuidagi see katkine koht barrikadeerida, et tarkpead akent vastu talve päris eest ära ei nügiks või omale kaela ei tõmbaks. Nii juhtuski, et panime sinna Öökuninganna – hea okkaline, hoiab huligaanid eemale. Ja mis juhtus nüüd suve hakul – kaktus hakkas üle 10 aasta jälle õitsema!
Vau! See on ju sündmus, mida kusagil botaanikaaias koguni öiste ekskursioonidega tähistatakse! Ma suurena ei olegi sellist asja näinud - päris lahe! Kunagi väiksena hakkas mu kodualevikus ka ühel elanikul öökuninganna õitsema ja siis meid viidi õega seda vaatama. No siis ma olin küll pettunud kui kohapeal selgus, et tegemist on mingi taimega ...
ReplyDeleteSelenicereus grandifloruse õis on imeilus küll, aga kaktus näeb ise täiesti jube välja mu meelest.
ReplyDeleteIme, et eesti keeles teda ainult Öökuningannaks kutsutakse, nt inglise keeles on tal Wikipedia andmetel järgmised nimed: Queen of the Night, Night-blooming Cereus, Large-flowering Cactus, Sweet-scented Cactus, Vanilla Cactus, Lunar Flower, Large Blooming Cereus, Large flowered torch thistle, Large-flowered Night Cactus.