Videviku tänava kandis

Meie maja juurde kuulub lisaks aiale ka tükike metsa. Selline pisike armas kasesalu (või võsa – kuidas keegi nimetab), seas mõned toomingad ja lepad. Paar aastat tagasi murdusid (arvatavasti vanaduse ja ilma koosmõjus) maha mõned lepad ja profülaktika mõttes võtsime ise mõned veel lisaks. Selle tulemusena hakkas päike paistma sinna, kuhu ta varem mingi nipiga ei paistnud. Ja selle tulemusena hakkas metsa all levima karulauk, Allium ursinum.

Tegelikult oli karulauk seal ennegi olemas ja varakevadeti võis vahel hommikuti näha mutikesi vargsi küürutamas ja lauku varumas, aga korralik kodune kasvatus (karulauk on III kategooria kaitsealune liik) hoidis meid tagasi. Pluss lisaks loomupärane umbusk igasugu ravimtaimedesse. Lõpuks siiski murdusime – vastupandamatu sibulalõhn sundis murdma lehekese ja proovima. No ikka väga maitsev, palju parem kui tavaline sibul ja mahedam kui küüslauk. Karulaugupesto..mmm...Lisaks on karulauk väga ilusa õiega, haiseb aind.

Karulaugu (nagu ka küüslaugu) mudimisel või murdmisel (=rakukestade purunemisel) vabaneb ensüüm allinaas, mis muudab alliini allitsiiniks. Allitsiin ongi see, mis on tugeva (küüslaugu) lõhnaga ja ühtlasi see, millel on antibiootiline toime. Allitsiini purki panna ei ole mõtet, esiteks on ta ebastabiilne ja teiseks haiseb – kes sellist ostaks. Kui aga osta apteegist küüslaugupreparaat, millel puudub sellele iseloomulik lõhn (allinaas on inaktiveeritud), puudub sellel ka pea igasugune tervendav toime.

Korjad metsaalt kimbukese, hammustad allitsiini, sinepiõli glükosiide ja väävlit (karulaugus on 5x rohkem väävlit kui küüslaugus) ja tunned kuidas ateroskleroos taandub, vere kolesteroolisisaldus väheneb, diabeet kaob – ja polegi vajadust mingite ravimtaimede järele (kes neisse ikka usub, pealegi).

BIG MAMA

Kaameraga pesakast asub magamistoa akna kohal katusesiilus – seepärast asub televiisor, mis pesakastis toimuvat edastab, magamistoas. Viimased nädalad oleme uinunud emalinnu rahustava sopsutamise ja kudrutamise saatel ja uni on olnud justkui „ema tiiva all“, sõna kõige otsesemas mõttes.
Üleeile töölt tulles olid pojad värskelt koorunud. Kokku oli mune 10 tükki ja tundub, et ükski neist polnud mädamuna. Tibusid loetakse siiski...hiljem, sest praegu on seltskond üksteise otsas hunnikus koos ja parematel hetkedel istub mamma kah veel kogu kuhja otsas.

Kindlasti tekib küsimus, et miks on pildil BIG BROTHER, kuigi pealkiri lubab loota, et on BIG MAMA? See on nii tehnilistel põhjustel. Pealegi on vastkoorunud linnupojad parajad peletised, punkariharjaga. Las kosuvad ja kasvatavad omale mõned karvad selga enne…

Muscari

Kui oleks vaja nimetada üks kõige-kõigem lill, lemmiklill, siis minu poolt oleks see kobarhüatsint - tavaline kõigis aedades kasvav Armeenia kobarhüatsint, Muscari armeniacum. Lisaks oma ilule (mis on siiski minu subjektiivne hinnang) on tema vaieldamatuks plussiks kiire paljunemine ja vastupidavus. Edeneb kiirelt nii vegetatiivselt kui isekülvi teel ja vaid mõne aastaga on aia igas peenras mõni kobarhüatsintide laiguke. Lisaks veel muru sees kah. Kasuks tuleb ka see, et suurem osa muid sarnase õievärviga sibullilli on mai keskpaigaks õitsemise juba lõpetanud ja sinine kulub kirjude tulpide ja kollaste-valgete nartsisside vahele igati ära.
KUIGI siinkohal pean ma tunnistama, et taimede värvi järgi aeda valimine on mulle üsnagi vastumeelne. Usutavasti aednikud jagunevadki kahte leeri - nn. botaanikaaia-tüüpi ja iluaia-tüüpi. Mul on kirg kõike katalogiseerida ja ilma kahtluseta kuulun seega esimesse osakonda.
Suurima aia-elamuse sain ma aastaid tagasi (Carl von) Linne' aias Uppsala lähedal. Minu mälestustes oli see metsistunud, rohelusse uppunud, täiesti loogiliselt ja süstemaatiliselt paigutatud taimedega (arvestades, et Linne' sellesinase taksonoomia ise välja ju mõtleski), tavamõistes hoolitsemata ja väga kodune. Muuhulgas oli seal sirelitest istutatud väike labürint, mille keskel olid pink ja laud ja igal aastal sirelite õitsemise ajal (praegu) ma mõtlen, et peaks oma aeda ka ikka sellise sala-koha tegema.
Mis veel kobarhüatsintidesse puutub, siis oma perekonnanime (Muscari) on nad saanud osadel liikidel esineva muskuse-lõhna järgi.

1682

Vutid on meie juures elanud aasta aega – kolisid sisse ühe kuu vanuste tibudena 16. mail 2010. Plaan omale vutid võtta oli tegelikult juba ammu enne seda, kuid nagu ikka, tuleb enne asja uurida ja teiste kogemustest õppida.
Järgnev lõik on üks kirglikumat sorti kirjeldusi vutipidamisest, pärit kodulindude foorumist:

" Mina pidasin korteri köögis Lasnamäel 10 vutte. Puur tegin ise, toitusin Talleggi kombisöödaga + mõned toidujaagid + mõned spetsiifilised asjad(kala, hakkliha). Probleem ilmus kohe. Kaklevad, vardjad. Arvasin, et grupp ei ole veel vormeerinud... Lõpplikult grupp ei saanudki vormeerunud. Söövad teineteisele lausa augud kõhus. Jube vaadata, rõõmu sellist loomade pidamisest ei tunne Sõime viimast 4 tk ära. Praegu on 6 aastat juba möödas. Elame omas majas, siis loomapidamistingimused on parem. Kuna kanad kõik sel aastal läinud lõunaks kotkale ja tuhkurile, arutame naisega kuidas edasi elada. Kas pidama kanad jedasi ainult puuris? Naine tahab veel kord vutidega proovida. Proovime.

Plev, Harjumaalt " (http://kodulinnud.4rumer.com/t158-vuttide-pidamine)

Sellised lood mõjusid natuke heidutavalt…

Siiski. Tõime farmist 6 vutikana ja ühe vutikuke. Kukk sai omale (presidendi auks) nimeks Ilves. Kohe esimesel päeval saime ka esimese muna. Õnn jäi kahjuks üürikeseks - ei läinud kuigi palju aega mööda, kui „hakkasivad kaklema“. Ehitasime puuri kaheosaliseks – ühel pool riiukuked, teisel pool haavatud. Järgnevatel nädalatel sai mitmesuguseid esmaabivõtteid kasutatud ja tiibu lahastatud ja haavu teibitud…Puuri veelgi lahterdatud. Hullumaja. Lõpuks löödi Ilvesel endal kolp loperguseks. Elas nii veel mõnda aega, kuni ühel hommikul oli linnuke koolnud. Matsime kuke maha. Sellest ajast peale on kõik hästi ja ühtegi riidu pole majas olnud.

Pikapeale üks kana võttis meesterahva kohustused üle (niipalju kui võimalik) ja noh, kui ei teaks, siis ei saaks arugi, et ta tegelikult kukk polegi. Kanad paistavad sellise asjade käiguga rahul olevat – lemmikkanad on suurest „paaritumisest“ suisa kiilakad. Tagantjärele sai selgeks, et kõik need kaklused, võimuvõitlused ja rivaalitsemised olid tingitud sellest, et koos pidid elama päris-kukk ja kukk-kananahas. Eks see olegi ebanormaalne olukord, endale ka ei meeldiks.

Munevad kõik linnud iga päev ühe muna. Kokku 1682 muna ühe aastaga.

Mis on selle loo moraal? Ehk siis mida vutid meile õpetasid?

Esiteks seda, et homoseksuaalsus ei tulene kasvatusest (eeldades, et vuttidel, kes lahutati oma vanematest veel enne sündi, puudub kodune kasvatus), vaid on kaasasündinud. (Aga see on pikem jutt.)

Teiseks seda, et parim lahendus ei pruugi olla standardne lahendus.

Varakevadisi sibullilli

Esimesena hakkavad meil aias õitsema kollased lumekupud, umbes aprilli keskpaigas. Kui lumi veel ära sulanud pole, siis jätavad nad õitsemise selleks aastaks vahele (nii on viimaste super-lumerikaste talvedega nüüd kaks korda järjest läinud).

Lumekuppudele järgnevad lumikellukesed ja märtsikellukesed; kõikvõimalikud krookused, siis kevadine eerika ja näsiniin, puškiiniad, kirgaslilled, lõokannused, koerhambad, siniliiliad, kirgassillad, kobarhüatsindid.

Mai keskpaigaks on esimene laine läbi ja õitsemise võtavad üle nartsissid, tulbid, püvililled, laugud, jalglehed, preeriaküünlad, meelespead ja kirikakrad.

Varakevadised sibullilled olid esimesed taimed meie aias ja nende päritolu on väärikas – suurem osa on toodud Adojaanide aiast Jõgevalt, sealtsamast, mille põhjal on kirjutatud raamat. Osa sibullilli on pärit Sulev Savisaare käest, kes on Eestis selle ala kõige suurem spetsialist ja kelle raamat „Eesti sibullille-entsüklopeedia“ on minu arvates kõige parem eestikeelne aiaraamat, mis iial ilmunud - üheaegselt faktirohke ja muhe, ülevaatlik ja detailirikas; mõnusate vahelepõigete ja mõtisklustega, vihjetega isiklikele kogemustele ühe või teise taime kasvatamisel.

Aiaraamatuid on mul tegelikult tohutu virn ja neid on alati mõnus lehitseda. Samas, nagu Savisaare raamatus rasvaselt kirjas: „Kes pole midagi näinud ega lugenud, see ei tea ka midagi tahta. Mida rohkem te aga lilli näete ja neist loete, seda rohkem satute te kapitalistide meelevalda, kes inimese esmavajaduste rahuldamise asemel tekitavad neile hoopis uusi vajadusi, et inimestelt kogu raha kätte saada“. Jutt jumala tõsi. Hirmsasti tahaks omale transilvaania sinilille, amuuri adoonist, aarumeid ja tulivõhkasid, kolmiklilli ja kevadmagunaid – kui nimetada ainult mõnda. No ja mul pole ju võrkiiriseid!

Galerii: Varakevadisi sibullilli

linnu-TV

See mustvalge udukogu ei ole mitte ultrahelipilt kaheksikest, vaid ülesvõte pesakasti hetkeseisust. Samas, mis lastesaamisesse puutub, siis täna koju minnes seisis toonekurg jalad harkis keset meie parkimisplatsi ja vaatas üsna väljakutsuva ilmega...Ülbeks läinud.
Mune tuleb iga päev juurde, kuid vaid harva jätab tihase-ema nad sedasi ilmapeale laokile ja kõigile vaadata - enamasti on munad sambla ja rohutuustidega kaetult soojas.

Kolmekesi kõnnumaal

"Kui kalad juba kuhjadena kaldal visklesid ja vingerdasid, toppisime nad kottidesse, kandsime seljas võsast puhastatud veerandaakrisele maalapile, puistasime seal laiali ja kündsime sisse. Kolme nädala jooksul pärast külvi lehkas see maatükk küll hirmsal kombel, aga kui lehk oli haihtunud, hakkasid noored taimed soojast liivasest mullast päid välja pistma ja kesksuveks oli meil köögiviljaaed, mis oleks igas elukutselises aednikus imetlust ja kadedust äratanud."

Eric Collier „Kolmekesi kõnnumaal“

Kui teil on perekonnas pidurdamatu kalamees, kes lisaks oma jahisaagile lahke südamega ka kõigi teiste kalameeste õnge otsa jäänud kiisad koju toob, ärge heitke meelt. Pange saak külma ja oodake kevadet. Siis kaevake kalad maasse, tomatite ja rooside alla.

Iga tomati alla sai maetud vähemalt 3 kiiska. Arvatavasti helendab kasvuhoone augustikuu pimedatel öödel kõigest sellest fosforist (ja Härjasüda maitseb nagu Tursamaks).

Mis on linnukesel muret

Umbes kolm nädalat oleme igal hommikul ja õhtul telekat vaadanud, ootuses, et ehk nüüd…Aga ikka oli tühjus, vaikus ja pime ekraan. Kuigi kuldnokad olid juba ammu kohal ja munad munetud. Tundus, et taevas lausa mustab lindudest, aga meie majakene seisab ikka asustamata.
Lõpuks nädalavahetusel tekkis elu. Õhtul oli veel kõle tühjus, aga hommikul oli nutsakas heina, sammalt ja lehesodi kohale tassitud. Veel ööpäev hiljem olid munad munetud. Väike vapper rasvatihane soojendab neid ööl ja päeval.
Kahe nädala pärast peaks pesakond kooruma.

Üle heki, vol 2

Hekiga, võib öelda, et läks nii nagu alati. Ehk siis igasugune planeerimine on MÕTTETU. Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest.

Niisiis on meie perekonnas kombeks, et niipea kui on rajatud lillepeenar, tekib tungiv vajadus ja soov sellesama koha peale midagi ehitada. Kas siis kuur või aiamaja või saun. Ilmselt võimaldab hoolitsetud ja vaevaga kujundatud maalapike avada koha potentsiaali ja see mõjub inspireerivalt seni aednikukire varjus olnud ehituskirele. No igatahes juhtus sama asi järjekordselt möödunud novembris. Olime nautinud kaunist astilbede, sügis-astrite ja hostade peenart (mis nüüd, mil taimed suured, oli oma täies ilus) ja …tekkis vajadus selle koha peale maja ehitada. Seega tuli kõik sada taime koheselt, veel enne kui maa päriselt jäätub, sealt minema toimetada. Lilled kolisid aiamaale. Kätte jõudis kevad. Oli otsustatud hekk rajada, oli kaevatud kraav ja tehtud ettevalmistused. Aga siis meenusid aiamaal olevad lilled. No kes suudaks vastu panna kiusatusele need lilled vastrajatud peenrasse pista? Mõeldud, tehtud. (Või siis mitte mõeldud). Sinnasamma auku said siis pistetud ka puukoolist toodud hekiistikud (mis ka polnud samad, mis plaanitud, sest taolisi ei olnud).
Küll näete, kunagi kirjutab Kodu ja Aed, et „Pererahvas armastab luua põnevaid taimekooslusi“. Või et „Madal aster ja ebajasmiin moodustavad harmoonilise ja lummava paari“. Või et „Pererahvas on aeda hoolikalt planeerinud - tulemused on näha igal sammul.“

Madal aster (Aster dumosus) ja Ebajasmiin 'Minnesota Snowflake' (Philadelphus cult. )