Muscari

Kui oleks vaja nimetada üks kõige-kõigem lill, lemmiklill, siis minu poolt oleks see kobarhüatsint - tavaline kõigis aedades kasvav Armeenia kobarhüatsint, Muscari armeniacum. Lisaks oma ilule (mis on siiski minu subjektiivne hinnang) on tema vaieldamatuks plussiks kiire paljunemine ja vastupidavus. Edeneb kiirelt nii vegetatiivselt kui isekülvi teel ja vaid mõne aastaga on aia igas peenras mõni kobarhüatsintide laiguke. Lisaks veel muru sees kah. Kasuks tuleb ka see, et suurem osa muid sarnase õievärviga sibullilli on mai keskpaigaks õitsemise juba lõpetanud ja sinine kulub kirjude tulpide ja kollaste-valgete nartsisside vahele igati ära.
KUIGI siinkohal pean ma tunnistama, et taimede värvi järgi aeda valimine on mulle üsnagi vastumeelne. Usutavasti aednikud jagunevadki kahte leeri - nn. botaanikaaia-tüüpi ja iluaia-tüüpi. Mul on kirg kõike katalogiseerida ja ilma kahtluseta kuulun seega esimesse osakonda.
Suurima aia-elamuse sain ma aastaid tagasi (Carl von) Linne' aias Uppsala lähedal. Minu mälestustes oli see metsistunud, rohelusse uppunud, täiesti loogiliselt ja süstemaatiliselt paigutatud taimedega (arvestades, et Linne' sellesinase taksonoomia ise välja ju mõtleski), tavamõistes hoolitsemata ja väga kodune. Muuhulgas oli seal sirelitest istutatud väike labürint, mille keskel olid pink ja laud ja igal aastal sirelite õitsemise ajal (praegu) ma mõtlen, et peaks oma aeda ka ikka sellise sala-koha tegema.
Mis veel kobarhüatsintidesse puutub, siis oma perekonnanime (Muscari) on nad saanud osadel liikidel esineva muskuse-lõhna järgi.