Videviku tänava kandis

Meie maja juurde kuulub lisaks aiale ka tükike metsa. Selline pisike armas kasesalu (või võsa – kuidas keegi nimetab), seas mõned toomingad ja lepad. Paar aastat tagasi murdusid (arvatavasti vanaduse ja ilma koosmõjus) maha mõned lepad ja profülaktika mõttes võtsime ise mõned veel lisaks. Selle tulemusena hakkas päike paistma sinna, kuhu ta varem mingi nipiga ei paistnud. Ja selle tulemusena hakkas metsa all levima karulauk, Allium ursinum.

Tegelikult oli karulauk seal ennegi olemas ja varakevadeti võis vahel hommikuti näha mutikesi vargsi küürutamas ja lauku varumas, aga korralik kodune kasvatus (karulauk on III kategooria kaitsealune liik) hoidis meid tagasi. Pluss lisaks loomupärane umbusk igasugu ravimtaimedesse. Lõpuks siiski murdusime – vastupandamatu sibulalõhn sundis murdma lehekese ja proovima. No ikka väga maitsev, palju parem kui tavaline sibul ja mahedam kui küüslauk. Karulaugupesto..mmm...Lisaks on karulauk väga ilusa õiega, haiseb aind.

Karulaugu (nagu ka küüslaugu) mudimisel või murdmisel (=rakukestade purunemisel) vabaneb ensüüm allinaas, mis muudab alliini allitsiiniks. Allitsiin ongi see, mis on tugeva (küüslaugu) lõhnaga ja ühtlasi see, millel on antibiootiline toime. Allitsiini purki panna ei ole mõtet, esiteks on ta ebastabiilne ja teiseks haiseb – kes sellist ostaks. Kui aga osta apteegist küüslaugupreparaat, millel puudub sellele iseloomulik lõhn (allinaas on inaktiveeritud), puudub sellel ka pea igasugune tervendav toime.

Korjad metsaalt kimbukese, hammustad allitsiini, sinepiõli glükosiide ja väävlit (karulaugus on 5x rohkem väävlit kui küüslaugus) ja tunned kuidas ateroskleroos taandub, vere kolesteroolisisaldus väheneb, diabeet kaob – ja polegi vajadust mingite ravimtaimede järele (kes neisse ikka usub, pealegi).