Varakevadisi sibullilli

Esimesena hakkavad meil aias õitsema kollased lumekupud, umbes aprilli keskpaigas. Kui lumi veel ära sulanud pole, siis jätavad nad õitsemise selleks aastaks vahele (nii on viimaste super-lumerikaste talvedega nüüd kaks korda järjest läinud).

Lumekuppudele järgnevad lumikellukesed ja märtsikellukesed; kõikvõimalikud krookused, siis kevadine eerika ja näsiniin, puškiiniad, kirgaslilled, lõokannused, koerhambad, siniliiliad, kirgassillad, kobarhüatsindid.

Mai keskpaigaks on esimene laine läbi ja õitsemise võtavad üle nartsissid, tulbid, püvililled, laugud, jalglehed, preeriaküünlad, meelespead ja kirikakrad.

Varakevadised sibullilled olid esimesed taimed meie aias ja nende päritolu on väärikas – suurem osa on toodud Adojaanide aiast Jõgevalt, sealtsamast, mille põhjal on kirjutatud raamat. Osa sibullilli on pärit Sulev Savisaare käest, kes on Eestis selle ala kõige suurem spetsialist ja kelle raamat „Eesti sibullille-entsüklopeedia“ on minu arvates kõige parem eestikeelne aiaraamat, mis iial ilmunud - üheaegselt faktirohke ja muhe, ülevaatlik ja detailirikas; mõnusate vahelepõigete ja mõtisklustega, vihjetega isiklikele kogemustele ühe või teise taime kasvatamisel.

Aiaraamatuid on mul tegelikult tohutu virn ja neid on alati mõnus lehitseda. Samas, nagu Savisaare raamatus rasvaselt kirjas: „Kes pole midagi näinud ega lugenud, see ei tea ka midagi tahta. Mida rohkem te aga lilli näete ja neist loete, seda rohkem satute te kapitalistide meelevalda, kes inimese esmavajaduste rahuldamise asemel tekitavad neile hoopis uusi vajadusi, et inimestelt kogu raha kätte saada“. Jutt jumala tõsi. Hirmsasti tahaks omale transilvaania sinilille, amuuri adoonist, aarumeid ja tulivõhkasid, kolmiklilli ja kevadmagunaid – kui nimetada ainult mõnda. No ja mul pole ju võrkiiriseid!

Galerii: Varakevadisi sibullilli