Eelseisva ekspansiooni perspektiivplaan

“Seni veel teostamata intellektuaalse suunaga ülesannetest kavatses Fandorin õppida lõpuks korralikult selgeks saksa keele, sest sõda Saksamaa ja Austria-Ungariga on ilmselt vältimatu; omandada hiina keele (selleks ühest aastast ei piisa, kulub kaks - ja sedagi üksnes tänu sellele, et hieroglüüfikat ta juba tunneb), täita häbiväärse lünga maailmatunnetuses ja tutvuda põhjalikult islami kultuuriga, milleks tuleb ära õppida araabia keel ja tudeerida koraani originaalis (julgelt kolm aastat); lugeda läbi klassikalise ja kaasaegse ilukirjanduse (Erast Petrovitšil nappis alailma selleks aega) - ja nii edasi ja nii edasi.
Lähema perioodi sportlikku laadi ülesanneteks olid: õppida juhtima aeroplaani; pühendada aastake huvitavale ning liigutuste koordinatsiooni mõttes kasulikule harrastusele - teibaga hüppamisele; hakata tegelema alpinismiga; omandada tingimata skafandrita vee all kõndimise oskus...Oeh, kõike ei jõua loetledagi!”

Boriss Akunin “Maailm on lava”, tõlkinud Veronika Einberg

Lugedes Fandorini õige vananemise metoodikast jõudsin ma äratundmisele, et just see on koht, kus Erast Petrovitšist eeskuju võtta. Tõsi, minu mureks ei ole vananemine, selleks on talve üleelamine. Alustada sellega on aga viimane aeg. Sest “Kui inimene elab õigesti, siis ei tee aja kulg (loe: mõttetu talv) teda mitte vaesemaks, vaid rikkamaks”.
Kõigepealt tuleb üles pildistada kogu aed, parem kui kusagilt kõrgemalt, näiteks katuselt - seda esiteks. Hea oleks kui saaksid teostatud mõõtmised kõikvõimalike objektide vahel, seda teiseks. Seejärel tuleb joonistada kaart, tuginedes saadud informatsioonile - seda kolmandaks.
Viivitamatult tuleb algust teha aiandusalase kirjanduse katalogiseerimise ning korrastamisega, soovitavalt sisse seada spetsiaalne riiul taolistele raamatutele. Seejuures on oluline huvipakkuvad raamatud omaette paigutada ja läbi lugeda (julgelt mitu kuud).
Vältimatult vajalik on võtta käsile aastatega kogunenud aiaga seotud pildimaterjali sorteerimine ja fotode ajalise kronoloogia tuvastamine.
Selleks võib kogu talv ära kuluda küll.

Tutsik ja Lipsik

Kaksikud pidid lasteaias joonistama pildi endast ja oma parimast sõbrast.
Vasakpoolse kunstiteose autor on tüdruk, pildil on kujutatud "Mina ja minu vend".
Parempoolse joonistuse tegi poiss. Seal on näha "Mina ja peegel".

Hapud viinamarjad

Mulle üldse ei meeldi pildistada. Seda sellepärast, et niigi alati luurab kusagil mõni fotograafist sugulane või sõber pikk toru õieli ja jäädvustab kõik kõige kunstipärasemal moel. Sätib libled nagu vaja ja kasutab õigeid valgusi ja filtreid ja fookusteravusi. Mina pildistan ainult häda sunnil. Nii vahelduvadki siin blogis tõeline professionaalsus minu (telefoniga tehtud) amatöörfotodega.

On siiski üks objekt, mis kutsub mindki pildistama – viinamarjad. Suured küpsed vahakirmega kaetud tihkes kobaras sinakaslillad viinamarjad roheliste lehtede taustal. Seda ilu tahaks kõigiga jagada.

Meil on kokku 8 viinapuud (Vitis). Kõige vanem ja ühtlasi kõige vastupidavam (st. külmakindlam) on 'Zilga'. Lisaks kasvavad veel 'Krasavets', 'Hasainski sladki', 'Jokke' ja 'Rondo'. Marjad saavad valmis umbes septembri keskpaigas või oktoobris, siis kui kõik muud aiamarjad on otsas, lilled on õitsemise lõpetanud ja põhjust õue minna pole. Kui on pime ja külm, vihma kallab ja tuul ulub akende taga. Ühesõnaga sügisel. Siis ei jää muud üle kui et tuleb kütta saun, ronida lavale, võtta leili ja süüa külmast pärlendavaid viinamarju.

Viinapuid on vastupidiselt levinud arvamusele väga lihtne kasvatada. Tegelikult on ainus, mida vaja, üks võimalikult päikesepoolne sein. Viinapuul on väga-väga sügavale ulatuv juurestik (mõelge, mis tingimustes on nende päris-kodu), seega kastma neid ei pea. Talve tulles lõikan ma nad nii kõrgelt maha kui ulatun, painutan maha ja katan näiteks kuuseokstega. Siis kui kevadel on kobarad külge tulnud, võib kõik ilma marjadeta harud ära lõigata, muidu läheb asi väga metsikuks. Aga midagi hullu ei juhtu kui ei lõika kah.

Kuna teadupärast on lõunapoolseid seinu majal ainult üks (või hädapärast kaks), siis on pime majakülg asustatud teist liiki liaanidega, aktiniidiatega. Neid on mitmesuguseid, meil on südajas- (Actinidia kolomikta) ja teravahambuline aktiniidia (A. arguta). Aktiniidia on kahekojaline ning kui lähestikku istutada nii isas- kui emastaim, siis saab sügiseti korjata magusaid tikrisuuruseid kiivilaadseid vilju. Tema viljades on rohkem C-vitamiini kui üheski teises aiamarjas, mis Eestis kasvab. Täiesti imelik, et näiteks punane sõstar, mis praktiliselt süüa ei kõlba, on igas aias, samas kui aktiniidia on pigem haruldus. Lehed on südajal aktiniidial kah väga efektsed: taim on roosa-valge-rohelisekirju. Üks asi aktiniidia kohta veel: kõikjal kirjutatakse, et ta on kassidele nagu palderjan ja satub seepärast sageli rüüstamise ohvriks – meie pikaajaline ja põhjalik kogemus siiami kassidega seda väidet küll ei kinnita, üksi arvukatest külakassidest pole kah vähimatki huvi ilmutanud.

Lisaks kasvavad aias liaanidest veel mitmesugused kuslapuud (Lonicera sp.), ümaralehine tseleaster ehk puukägistaja (Celastrus orbiculatus), metsviinapuud (Parthenocissus quinquefolia) ja terve ports elulõngasid (Clematis sp.), aga sellest kunagi teine kord.

United Colors of ...

August on vastuoluline kuu. Üürike kulminatsioon enne sügavat langust, kui poeetiliselt väljenduda. Aed on lopsakas ja lookas kõiksugu hea ja parema all; floksid, lõvilõuad, saialilled, heleeniumid, lavendlid, päevakübarad, astrid ja mis kõik muu õitsevad nagu oleks viimnepäev käes. Ja tegelikult ju ongi - õhus on sügist ja tasapisi, aga kindlalt hakkab suvi läbi saama. Uuuh kui vastik on talv! Mul läheb enamasti juba poolest suvest tuju ära ja aia vastu kaob kah igasugune huvi (sest peatselt on kõik jälle nagunii selle mõttetu lume all). Sel aastal nii hull pole, ilmselt seepärast, et pole terve suve õieti aeda saanud ja tüdimus pole jõudnud tekkida. Kolm päeva olen nüüd hommikust õhtuni maad kaevanud, nii mõnus. Lisaks kaevamisele olen saaki koristanud. Esiteks on sel aastal õunauputus, see on küll üsna tüütu. Teiseks on tomatiuputus (kala-väetis toimis!). Kirsse ja mureleid oli enneolematutes kogustes. Viinamarju tuleb kõvasti (aga need pole veel valmis). No ja siis kartulit olen võtnud.

Kartulitega oli meil sel aastal selline lugu, et see tuli ootamatult ise üles. See tähendab meie kartulit maha ei pannud, vähemalt mitte sel kevadel. Ilmselt oli jäänud möödunud aastal koristamata. No igatahes mugulad on pirakad ja vaeva ei mingit. Ainus paha asi, et sinnasamasse peenrasse sai kevadel hernes ja uba kah pandud (siis me veel ei teadnud, et kartul varsti stardib). See viis mind mõttele, et miks mitte pannagi kartul sügisel maha? Kevadel muudki teha ju. Ja kuigi ma pole paranoiline tavaliselt, tekitab see juhtum minus tunde, et olulisi asju on varjatud. Näiteks sain ma alles sel kevadel kogemata näha, et lõvilõua taim on tegelikult valmis mitu aastat kasvama ja õitsema ja seda ei peaks üldsegi igal kevadel uuesti külvama. Samuti on hästi varjatud saladus see, et paprika kasvab õues palju paremini kui kasvuhoones. Nagu ka kurk – see juhtus tänavu mul maasikapeenra kõrvale, mistõttu (tänu maasikakilele) ei saanud kurgid mullaseks, vat see on tõeline ratsionaliseerimine!

Hetkel on veel hoog see, aga ma juba tunnen, et piisab ühest vihmasest ilmast ja maad võtab apaatia. No miks pagana pärast pidid need vanad eestlased sellise vastiku kliimaga koha peale ennast sättima. (Ja ärge tulge mulle ütlema, et lumi on tore, kuulen seda niigi juba paplite õitsemise ajast saadik. Just ükspäev kui kaksikud pikemalt põõnanud olid, sattusin sellise jutuajamise tunnistajaks: „Mõtle kui ühel hommikul magame hästi kaua ja ärkame üles ja mis me näeme: lumi on maha tulnud. Küll me siis rõõmustame. Vot see oleks alles üllatus!“). Rrrgh..

Metsik Lääs

Saaremaal, nagu eespool juttu, on tõsiseid probleeme metsiku loodusega. Nimetatud on mägra-, nugise-, ja sipelgaprobleem. Neist kõigist aktuaalsemad on aga hädad rebasega. Rebane oli kohal kohe suve alguses, jaanipäeval. Arvasime, et ta ehk ei ole kursis, et selles majas elatakse ja et nähes kõiki neid inimesi saab ta aru, et mõistlik oleks metsa kolida, õige looma kombel. Läks aga täpselt vastupidi: rebane vaatas, et oo, siin on inimesed (= toidujäänused), siia ma jään.
Tegu ei ole mingi tagasihoidliku tüübiga – korduvalt ja mitu korda tabati ta tuppa sisenemas(!), õues laua peal arvutit nuuskimas ja kamina juures grilli lakkumas. Seejuures oli õuel 2 suurt koera ja lugematu kari kilkavaid põngerjaid – isegi hoiaks pigem eemale…Aga rebane tundus seltskonda lausa nautivat, need pildid on tehtud kolme meetri kauguselt.

Alguses oli üsna kõhe tunne kasside pärast, aga õnneks rebane nende vastu mingit huvi üles ei näidanud. Seeeest käis ta paaril korral vutipuuri juures uurimas, kuidas selle kinnitused vastu peavad – kolin oli kaugele kuulda , vedas, et vaprad linnud rabandust ei saanud (aitas ilmselt eelnev treenitus kaksikute jm. ekstreemsuste näol).

FTWL*

Varem pole sellest juttu olnud, aga lisaks kaksikutest huligaanidele toimetab aias veel üks tegelane, Neljateistaastane. Muidugi „toimetab“ on ilmne kirjanduslik liialdus. Ükspäev proovisime teismelist õue värske õhu kätte meelitada (suvi varsti läbi ju) palvega mustsõstrad meie linnasolekul ära korjata. Tuli teismeline õue, kissitas eredas valguses silmi, kondas natuke aias ringi, leidiski põõsa, kus mustsõstrad küljes. Vaatas, kõrval punanesõstar, korjas armulikult needki ämbrisse. Rahulolevana kobis tuppa arvuti taha tagasi. Suur ja ehe oli Neljateistaastase imestus kui kuulis, et aias rohkem kui 2 sõstrapõõsast kasvab. „Mismõttes nagu?? KUI PALJU teil neid siis on?!“ küsis ta uskmatuse ja jahmatusega hääles.

Täpsustuseks 1: Neljateistaastane on siin elanud viimased üksteist aastat.

Täpsustuseks 2*: FUCK THE WHAT LARRY? Can be used to express random enthusiasm and surprise (www.urbandictionary.com)

Saak

Tutsik ja Lipsik saabusid õhtul õnneliku õhinaga kahevahel kõrvitsat tassides: "Vaata, mis meie aiast leidsime!"

Nunnu konkursile meil sel aastal asja pole.

Aarete saar

Eelmisel aastal alustasime me Saaremaal suurt Kogu Maa Katalogiseerimise Projekti. Eesmärk oli üle kontrollida ja korralikult märgistada/kaardistada kõik 30 aasta jooksul istutatud puud/põõsad. Arboreetumi esimesed puud on pärit aastast 1980. Ants Ilusa poolt siis alustatud kollektsioonis on neid kokku ligikaudu 700. Seni oli kataloog perfokaartidel, mõne puu küljes oli silt ka. Enamikul siltidest oli varasem „100% UV-kindla“ markeriga kirjutatud silt kustunud või lihtsalt kadunud. Ja kaarti polnud üldsegi, või tegelikult käsitsi joonistatud plaanid siiski eksisteerisid, aga neist aru saada oli kõrgem teadus.

Igal suvel eksib siia mõni dendroloogia-huviline, vahel koguni terve bussitäis sääraseid ja üsna nadi on neile asjalikumat ülevaadet anda, kui ise kõike peensusteni ei jaga ja silte kah pole. Nii saigi see asi lõpuks ette võetud. Pealgi oleks kohutavalt kahju olnud, kui nii uhke dendraarium lihtsalt võssa kasvanuks ja sõna otseses mõttes metsa läinuks.

Kõigepealt dešifreerisime käsitsi kirjutatud nimekirjad ja tegime korraliku tabeli. Siis vaatasime, et poleks liiga palju omaloomingut, eelkõige eestikeelsete taimenimede osas.

Seejärel otsisime trükikoja, kus nimesildid spetsiaalse ilmastikukindla aluse peale püsiva värviga trükkida (Auto ID – soovitan), kleepisime need plastikust lipikutele (Bauhof, 50 tk pakis sõlmitavad – ei soovita, aastaga rabenevad ja pudenevad). Ja lõpuks suvel veetsime kaks nädalat hommikustõhtuni taimi kaardistades (geodeetiliselt, teodoliidi, ankurpunktide jms-ga).

Kõik, imikutest raukadeni, olid rakkes. Nüüd peaks iga hetk kaart valmima – see on maamõõtja-õpilase lõputöö. Ma olen üsna kindel, et see on maailma esimene dendraarium, kus igal puul sentimeetri täpsusega koordinaadid… Lõpuks saame ise kah teada, mis meil siin kõik kasvab.

Mammutipuu ja aprikoosid ja (Eesti kõrgeima) tulbipuu me muidugi leiame üles, rääkimata (päris) kastanist, metasekvoiast või plaatanist, kuradipuust (neid on terve võsa, edenevad siin eriti hästi) või mooruspuust. Tänu kesksele asukohale on kõigile tuttavad ka stafülea (kohalikus kõnepruugis kotipuu) ja trompetipuu (hiljuti külas käinud puhkpilliorkester selle juurest suurt kaugemale ei liikunudki), samuti näiteks parukapuu. Aga misasi on ja kuskohas asub ogapaanaks, jameesia, amorfa, aflatuunia, takispuu ehk diervilla, pieeris või sirmokas, ega ei teagi paugupealt.

Nüüd hiljuti ma avastasin, et sõnajalad, mida on istutatud kah vähemalt 30 liiki, pole üldsegi kataloogis, häda ja viletsus. Midagi leidsin, aga suures osas on see info kadunud, jäädavalt. Sellest on tuline kahju.

Aiapäevik

Mul on nõrkus kirjatarvete vastu. Mõistsin seda siis kui kool oli läbi ja ülikool oli kah läbi, aga sügiseti (ja vahel muul ajal kah) viisid ikka jalad nagu iseenesest kirjatarvete poodi. Ning kuigi aasta aastalt on järjest keerulisem leida põhjendusi vihikute, kladede, pastakate, värvipliiatsite, mappide jms. ostmiseks, vahel ma siiski libastun. Nii juhtus see ka kevadel Rahva Raamatus, Moleskine Passion sarjas ilmunud „Gardening Journal“-iga. Kallis küll, aga Moleskine! Vastupandamatu!

Kodus hakkasin uurima. Reklaami kohaselt peaks see olema midagi aiamärkmiku või aiapäeviku laadset. Koosneb üldjoones viiest osast: Plants (ligi 50 taime jaoks), Pots, Tools, etc. (aiatarvikute info jaoks), Design (aiaplaanid arvatavasti), Visits (muljed teiste aedade külastamistest) ja Garden Log (aiapäevik). Esmapilgul pole paha. Teisel pilgul – nagu ikka kipub olema ilusate asjadega – mõttetu.
Plants: kuigi iga taime saab iseloomustada ülimalt detailselt, on lehekülgi nii vähe, et isegi kõigile mu sibullilledele pole ruumi, või mis, kõik tulbidki ei mahuks ära.
Pots, Tools, etc.: vahest tõesti mõni aednik (kellel on ehk kirg Fiskarsi vastu) katalogiseerib kõik oma rehad, kõplad, kastekannud ja labidad – ei mõista hukka. Mina saaks sinna osakonda paigutada ehk ainult muruniitja.
Design: põhimõtteliselt on võimalik visandada peenarde plaanid – kasulik näiteks lillesibulate mahapanemisel või herneste külvamisel. Siiski on lehe pind maru tilluke ja kõik tuleb ülestähendada miniatuurselt.
Visits: sobiv aiandusreisidel käijatele ilmselt.
Garden Log: tegelikult ainus osa märkmikust, mis on täiesti kõlbulik ja kasutatav.

Aga kuidas sa jätad sellise ilusa (kuigi mõttetu) asja niisama seisma?
Tegin sellest siis „Aquarium Journal“-i.

Rangelt võttes mul akvaariumis taimi pole ühtegi (kui klaasil kasvavad vetikad välja arvata). Seega esimene jaotus Plants on tegelikult Animals. Ja neid mahub akvasse just umbes nii palju kui on märkmikus selleks ettenähtud lehti. Ka infolahtrid on igati sobivad: name, type, water requirements, goes well with, problems, dimensions in maturity – mis sa hing veel ihaldad?

Edasi Pots and Tools. Sellega on nii, et esimene küsimus, mille üks mereakvarist teisele esitab on reeglina: „Suur su kast on muidu?“ ja seejärel „Aga skimmer on sul mis firma oma?“ Või siis „On sul haliidid või mitut toru kasutad?“. Põhimõtteliselt oled kadunud mees, kui ei tea oma pumpade parameetreid või osmoosifiltri jõudlust. Kõik see masinavärk on krutsiaalse tähtsusega ja kui miski tuksi läheb (näiteks sooritab anemoon enesetapukatse, mistõttu pump tuleb võtta algosadeks) oleks kasulik teada, mida miski vidin teeb, mismoodi ja mille jaoks.

Design: Nii nagu looduses armastavad osad korallid kõva lainetust ja tugevat valgust, nii on ka akvas mõttekas paigutada nad „ülemisele korrusele“. Ja varjushiilijad koobastesse. Kahte vihast kõrvuti panna pole mõtet, järgneb keemiasõda ja kannatavad kõik. Selliseid asju on hea paberi peal läbimõelda.

Garden Log: umbes kord kuus või siis kui südametunnistus piinama hakkab, tuleb teha hunnik veeteste: nitraadid, nitritid, fosfaadid, silikaadid, kaltsium, soolsus, pH ja KH ära mõõta. Veetestide tulemused on hea kirja panna logiraamatusse. Samuti saavad sinna kirja veevahetuste kuupäevad ja olulisemad sündmused – kui mõni pooldus või muul moel paljunes, või siis vastupidi, akvaariumist välja hüppas.

Visits: on jällegi hädavajalik rubriik. Eestis pole võimalik mereakvaristikaga tegeleda, olemata kommuuni liige. Nii tehnika kui elu kui teadmiste ringlus toimub isiklike kontaktide kaudu. Suurem osa mu „elust“ on pärit OiOi-lt, Tiffilt ja Albertilt, tehnika Alekseilt ja Klounilt (kõik nimed muutmata).

Kokkuvõttes tuleb Moleskine’t kiita. Aiandusest ei tea nad küll ööd ega mütsi, aga paremat akvaariumi päevikut on raske välja mõelda.

Ebatavaline ja ähvardav loodus

Kuigi meil pole siin mingi troopika ja vihmamets, tuleb siiski iga suve alguses tõdeda, et „Kinni kasvand teed ja rajad, uued sisse teha vaja.“ Sel aastal oli jaanituli elupuu-, küpressi-, trompetipuu-, ja aprikoosiokstest.
Lisaks arutult vohavale taimestikule murrab metsik loodus üha ägedamalt ka eluruumidesse. Varasematel aastatel oleme pidanud võitlust mägraga, kelle urud, kui uskuda Aleksei Turovskit, on loomariigi ehituskunsti kõrgem klass ja kelle sõnul mägra valduste maaalune osa ületab oma ruumikuselt maapealse mitmekordselt. Mistõttu, nagu võib oletada kõigi nende vundamendi alla kaevatud käikude põhjal, kõlgub meie sajaaastane maja mägra õõnestatud päratu sügaviku kohal…Külapeal asja uurides selgus, et mägra vastu aitab, kui maja vundamendiservad tiheda võrguga ümbritseda ja seda me ka viivitamatult tegime.

Nojah, aga sel aastal olid talvel sisse kolinud uued elanikud. Kevadeks oli KOGU sahvri sisu, sealhulgas laes korvides rippuvad kuivained, riiulitel olevad moosid ja muu kraam sahvri põrandale loobitud ja siis lisaks veel mõned haisvad ekskremendid sinna kõige otsa jäetud. Jaanipäeval olid süüdlased – metsnugis koos kahe pojaga - sahvrist pööningule kolinud ja sinna samasuguse seapesa korraldanud. Lisaks tegid nad põrgulärmi, ei kujuta ette küll, kuidas sellised metsikus looduses hakkama saavad. Või siis on metsas kah tegelikult kisa taevani ja praht laiali loobitud, lihtsalt me ei oska seda näha. Igatahes tuli nugisepoegadel oma elu peale minna (raamatu järgi oli juba aeg kah). See oli siis maja pööningul.

Sauna olid kolinud kuklased. Ja mitte mõni üksik rahulik sipelgas, vaid röövellik pataljon koletute lõugadega metsalisi, kelle apla järamise tulemusena kattis kogu põrandat umbes 10 cm paksune saepurukiht. Millest ju iseenesest ei oleks midagi, aga ega saepuru mittemillestki ei teki (nagu tolm), vaid taladest. Ja ega talad ilmaasjata sauna seinas pole, ikka põhjusega. Niisiis järgmisena asusime võitlusse kuklastega. See võitlus pole kuigi edukas olnud senimaani.

Kokkuvõttes: ainult sügavalt ignorantne linnainimene võib oma piiratuses ja õndsas teadmatuses uskuda, et inimene on looduse kroon ja loomariigi kuningas.

Õpetlik lugu sellest, kuidas ka halval asjal on omad head küljed

Ühel sügisesel päeval, möödunud aastal jõudsid Tutsik ja Lipsik oma igapäevaste pahanduste jadas lõpuks niikaugele, et elutoa suur aken läks katki, pikad mõrad jooksid ämblikuvõrguna laiali. Veidi aega õnnestus kaksikutel seda teiste eest saladuses hoida, kuhjates katkise koha ette hunniku patju ja kindluse huvides vinnati kahepeale veel kott-tool kah lisaks aknalauale, aga eks lõpuks tuli pahandus ikkagi päevavalgele…See elutoa aken on lõunapoolne ja päike paistab sinna peaaegu terve päeva, seepärast seal toataimi hoida ei saa. Sest kuigi ma ei ole eriti entusiastlik toataimekasvataja, pole ma ka sadist. Nüüd aga tuli kuidagi see katkine koht barrikadeerida, et tarkpead akent vastu talve päris eest ära ei nügiks või omale kaela ei tõmbaks. Nii juhtuski, et panime sinna Öökuninganna – hea okkaline, hoiab huligaanid eemale. Ja mis juhtus nüüd suve hakul – kaktus hakkas üle 10 aasta jälle õitsema!

Klassika

Nagu kusagil eespool mainitud, on mul aastatega kogunenud tõsine hunnik aiandusalaseid raamatuid. Alates õhukestest, ühele taimerühmale pühendatud vihikukestest, kõikvõimalike määrajate ja entsüklopeediateni välja. Üldiselt kipub nende raamatutega olema kaks varianti: loed, aga teed ikka nii, nagu ise paremaks arvad, või siis loed alles siis kui enam muud üle ei jää. (Erandiks on ehk Aarne Kähri ja Sulev Savisaare raamatud, need on infotihedad, mõnusad lugeda, ei kubise elementaarsetest tõdedest ja ei ole moraliseerivad.) Suuri-pakse tõlgitud aiaraamatuid võtan ma vahest raamatukogust niisama lehitsemiseks, aga väga harva kui sealt midagi uut teada saab. Lisaks on neis oht sattuda taoliste sügavmõttelisuste peale nagu: „Võtke eesmärgiks aia tagumised sopid korda teha, ukseesine püsib korras nagunii.“

Tegelikult tahtsin ma kirjutada ühest kindlast raamatust: Karel Čapeki „Aedniku aastast“. Kuigi see on õigupoolest ilukirjanduslik teos, mitte „erialakirjandus“, on paljud hiljem ilmunud aiaraamatute autorid („Aedniku aasta“ anti välja 1929) ilmselgelt just sellest Čapeki raamatust inspiratsiooni leidnud. Kasvõi see formaat, kirjeldada tegevusi kuude lõikes, on väga levinud. Samuti natuke hullu, väsimatu, kirgliku aedniku kuvand. Kuigi mõnevõrra on ilukirjandusele kohaselt ehk liialdatud, tuleb tunnistada, et kõik raamatus kirjeldatu tekitab äratundmis-tunde ja aedniku sügav-salajane-sisemine olemus on halastamatult läbinähtud. Masendaval kombel mul omal kodus seda raamatut üldse polegi ja iga kord kui lugeda tahan, pean jälle raamatukogust laenutama. Nüüd mõni aeg tagasi avastasin raamatupoes, et on ilmunud uus trükk ja jõudsin juba hetke õnnelik olla, kui selgus, et sellele on mingid uued illustratsioonid tehtud. No kuidas nii võib, ma ei suuda mõista! Originaalis (ja eestikeelses esmatrükis) oli illustratsioonide autoriks Karel Čapeki vanem vend, Josef Čapek. Need on vaimukad ja sobivad nagu valatult. Nüüdses trükis on illustratsioonideks mingid ulmelised fotokollaažilaadsed taiesed, täiesti teisest ooperist kui raamat ise. Kui ma ei oleks hetkel veidi uimane ja ületöötanud, siis ma ütleksin selle kohta midagi kategoorilisemat, praegu ma ütlen lihtsalt: KOHUTAV!

Lõik raamatust, Lembit Remmelgase tõlkes:

„…Jah, parandada pinnast. Kõige kaunim asi on tubli koorem sõnnikut, kui see tuuakse teile külmakahusel päeval ja ta aurab, nagu suitseks ohvrituli. Ja kui see suits tõuseb taevasse ja kui too seal üleval, kes kõike mõistab, seda ninna tõmbab, siis ütleb ta: “Ohoo, see on priima sõnnik!“ – Siinkohal on muide sobiv juhus öelda mõni sõna elu salapärasest ringkäigust. Hobune sööb kaeru ja saadab need siis omakorda nelkidele või roosidele, mis tuleval aastal kiidavad selle eest jumalat nii meeliülendava lõhnaga, et võimatu kirjeldada. Muide, aednik tajub seda meeliülendavat lõhna juba aurava sõnnikuhunniku juures. Ta hingab seda ahnelt sisse ja laotab selle jumaliku anni hoolikalt aeda mööda laiali, otsekui määriks ta oma laste leivaviilakale marmelaadi peale. „Säh sulle maiasmokk, söö, nii et vats rebeneb!“…“

Kiire!

Pole inspiratsioonipuudust, hoopis kohutavalt kiire on. Seda enam on imekspandav, et kuigi aeda pole peaaegu jõudnudki, on seal ühtteist vahepeal siiski toimunud, nii muuseas. Näiteks tekkis möödunud reede õhtul äkki pidurdamatu soov vahetada välja kiigepuu, mille küljes ronib tseleaster (ehk puukägistaja). Asutud siis otsekohe uue posti jaoks auku kaevama. Samas mõeldud, et kui juba teha, siis korralikult: kiigepuust kujunes märkamatult mänguväljak kiikede, ronimisköie, rippumisrõngaste, võrkkiige, redeli ja liutoruga. Arusaadavalt võtab selline kupatus rohkem ruumi kui varem. Ning muidugi toimus kogu ehitustegevus taas keset lillepeenraid… Mis siis muud kui tuli kõik lumeroosid, päevaliiliad (nende maapealne osa on vaid jäämäe veepealne tipp, võin ma peale kaevetöid öelda), jaapani ülased, nartsissid, tulbid, sõrmkübaralilled, priimulad, äädikapuud, jne. jne. mujale istutada.

Väljas oli umbes 35 kraadi ja naabrid põrnitsesid üsna heitunult kuidas ma käruga edasi-tagasi voorisin, õnneks hullumaja brigaadi siiski kohale ei kutsutud.

Videviku tänava kandis

Meie maja juurde kuulub lisaks aiale ka tükike metsa. Selline pisike armas kasesalu (või võsa – kuidas keegi nimetab), seas mõned toomingad ja lepad. Paar aastat tagasi murdusid (arvatavasti vanaduse ja ilma koosmõjus) maha mõned lepad ja profülaktika mõttes võtsime ise mõned veel lisaks. Selle tulemusena hakkas päike paistma sinna, kuhu ta varem mingi nipiga ei paistnud. Ja selle tulemusena hakkas metsa all levima karulauk, Allium ursinum.

Tegelikult oli karulauk seal ennegi olemas ja varakevadeti võis vahel hommikuti näha mutikesi vargsi küürutamas ja lauku varumas, aga korralik kodune kasvatus (karulauk on III kategooria kaitsealune liik) hoidis meid tagasi. Pluss lisaks loomupärane umbusk igasugu ravimtaimedesse. Lõpuks siiski murdusime – vastupandamatu sibulalõhn sundis murdma lehekese ja proovima. No ikka väga maitsev, palju parem kui tavaline sibul ja mahedam kui küüslauk. Karulaugupesto..mmm...Lisaks on karulauk väga ilusa õiega, haiseb aind.

Karulaugu (nagu ka küüslaugu) mudimisel või murdmisel (=rakukestade purunemisel) vabaneb ensüüm allinaas, mis muudab alliini allitsiiniks. Allitsiin ongi see, mis on tugeva (küüslaugu) lõhnaga ja ühtlasi see, millel on antibiootiline toime. Allitsiini purki panna ei ole mõtet, esiteks on ta ebastabiilne ja teiseks haiseb – kes sellist ostaks. Kui aga osta apteegist küüslaugupreparaat, millel puudub sellele iseloomulik lõhn (allinaas on inaktiveeritud), puudub sellel ka pea igasugune tervendav toime.

Korjad metsaalt kimbukese, hammustad allitsiini, sinepiõli glükosiide ja väävlit (karulaugus on 5x rohkem väävlit kui küüslaugus) ja tunned kuidas ateroskleroos taandub, vere kolesteroolisisaldus väheneb, diabeet kaob – ja polegi vajadust mingite ravimtaimede järele (kes neisse ikka usub, pealegi).

BIG MAMA

Kaameraga pesakast asub magamistoa akna kohal katusesiilus – seepärast asub televiisor, mis pesakastis toimuvat edastab, magamistoas. Viimased nädalad oleme uinunud emalinnu rahustava sopsutamise ja kudrutamise saatel ja uni on olnud justkui „ema tiiva all“, sõna kõige otsesemas mõttes.
Üleeile töölt tulles olid pojad värskelt koorunud. Kokku oli mune 10 tükki ja tundub, et ükski neist polnud mädamuna. Tibusid loetakse siiski...hiljem, sest praegu on seltskond üksteise otsas hunnikus koos ja parematel hetkedel istub mamma kah veel kogu kuhja otsas.

Kindlasti tekib küsimus, et miks on pildil BIG BROTHER, kuigi pealkiri lubab loota, et on BIG MAMA? See on nii tehnilistel põhjustel. Pealegi on vastkoorunud linnupojad parajad peletised, punkariharjaga. Las kosuvad ja kasvatavad omale mõned karvad selga enne…

Muscari

Kui oleks vaja nimetada üks kõige-kõigem lill, lemmiklill, siis minu poolt oleks see kobarhüatsint - tavaline kõigis aedades kasvav Armeenia kobarhüatsint, Muscari armeniacum. Lisaks oma ilule (mis on siiski minu subjektiivne hinnang) on tema vaieldamatuks plussiks kiire paljunemine ja vastupidavus. Edeneb kiirelt nii vegetatiivselt kui isekülvi teel ja vaid mõne aastaga on aia igas peenras mõni kobarhüatsintide laiguke. Lisaks veel muru sees kah. Kasuks tuleb ka see, et suurem osa muid sarnase õievärviga sibullilli on mai keskpaigaks õitsemise juba lõpetanud ja sinine kulub kirjude tulpide ja kollaste-valgete nartsisside vahele igati ära.
KUIGI siinkohal pean ma tunnistama, et taimede värvi järgi aeda valimine on mulle üsnagi vastumeelne. Usutavasti aednikud jagunevadki kahte leeri - nn. botaanikaaia-tüüpi ja iluaia-tüüpi. Mul on kirg kõike katalogiseerida ja ilma kahtluseta kuulun seega esimesse osakonda.
Suurima aia-elamuse sain ma aastaid tagasi (Carl von) Linne' aias Uppsala lähedal. Minu mälestustes oli see metsistunud, rohelusse uppunud, täiesti loogiliselt ja süstemaatiliselt paigutatud taimedega (arvestades, et Linne' sellesinase taksonoomia ise välja ju mõtleski), tavamõistes hoolitsemata ja väga kodune. Muuhulgas oli seal sirelitest istutatud väike labürint, mille keskel olid pink ja laud ja igal aastal sirelite õitsemise ajal (praegu) ma mõtlen, et peaks oma aeda ka ikka sellise sala-koha tegema.
Mis veel kobarhüatsintidesse puutub, siis oma perekonnanime (Muscari) on nad saanud osadel liikidel esineva muskuse-lõhna järgi.

1682

Vutid on meie juures elanud aasta aega – kolisid sisse ühe kuu vanuste tibudena 16. mail 2010. Plaan omale vutid võtta oli tegelikult juba ammu enne seda, kuid nagu ikka, tuleb enne asja uurida ja teiste kogemustest õppida.
Järgnev lõik on üks kirglikumat sorti kirjeldusi vutipidamisest, pärit kodulindude foorumist:

" Mina pidasin korteri köögis Lasnamäel 10 vutte. Puur tegin ise, toitusin Talleggi kombisöödaga + mõned toidujaagid + mõned spetsiifilised asjad(kala, hakkliha). Probleem ilmus kohe. Kaklevad, vardjad. Arvasin, et grupp ei ole veel vormeerinud... Lõpplikult grupp ei saanudki vormeerunud. Söövad teineteisele lausa augud kõhus. Jube vaadata, rõõmu sellist loomade pidamisest ei tunne Sõime viimast 4 tk ära. Praegu on 6 aastat juba möödas. Elame omas majas, siis loomapidamistingimused on parem. Kuna kanad kõik sel aastal läinud lõunaks kotkale ja tuhkurile, arutame naisega kuidas edasi elada. Kas pidama kanad jedasi ainult puuris? Naine tahab veel kord vutidega proovida. Proovime.

Plev, Harjumaalt " (http://kodulinnud.4rumer.com/t158-vuttide-pidamine)

Sellised lood mõjusid natuke heidutavalt…

Siiski. Tõime farmist 6 vutikana ja ühe vutikuke. Kukk sai omale (presidendi auks) nimeks Ilves. Kohe esimesel päeval saime ka esimese muna. Õnn jäi kahjuks üürikeseks - ei läinud kuigi palju aega mööda, kui „hakkasivad kaklema“. Ehitasime puuri kaheosaliseks – ühel pool riiukuked, teisel pool haavatud. Järgnevatel nädalatel sai mitmesuguseid esmaabivõtteid kasutatud ja tiibu lahastatud ja haavu teibitud…Puuri veelgi lahterdatud. Hullumaja. Lõpuks löödi Ilvesel endal kolp loperguseks. Elas nii veel mõnda aega, kuni ühel hommikul oli linnuke koolnud. Matsime kuke maha. Sellest ajast peale on kõik hästi ja ühtegi riidu pole majas olnud.

Pikapeale üks kana võttis meesterahva kohustused üle (niipalju kui võimalik) ja noh, kui ei teaks, siis ei saaks arugi, et ta tegelikult kukk polegi. Kanad paistavad sellise asjade käiguga rahul olevat – lemmikkanad on suurest „paaritumisest“ suisa kiilakad. Tagantjärele sai selgeks, et kõik need kaklused, võimuvõitlused ja rivaalitsemised olid tingitud sellest, et koos pidid elama päris-kukk ja kukk-kananahas. Eks see olegi ebanormaalne olukord, endale ka ei meeldiks.

Munevad kõik linnud iga päev ühe muna. Kokku 1682 muna ühe aastaga.

Mis on selle loo moraal? Ehk siis mida vutid meile õpetasid?

Esiteks seda, et homoseksuaalsus ei tulene kasvatusest (eeldades, et vuttidel, kes lahutati oma vanematest veel enne sündi, puudub kodune kasvatus), vaid on kaasasündinud. (Aga see on pikem jutt.)

Teiseks seda, et parim lahendus ei pruugi olla standardne lahendus.

Varakevadisi sibullilli

Esimesena hakkavad meil aias õitsema kollased lumekupud, umbes aprilli keskpaigas. Kui lumi veel ära sulanud pole, siis jätavad nad õitsemise selleks aastaks vahele (nii on viimaste super-lumerikaste talvedega nüüd kaks korda järjest läinud).

Lumekuppudele järgnevad lumikellukesed ja märtsikellukesed; kõikvõimalikud krookused, siis kevadine eerika ja näsiniin, puškiiniad, kirgaslilled, lõokannused, koerhambad, siniliiliad, kirgassillad, kobarhüatsindid.

Mai keskpaigaks on esimene laine läbi ja õitsemise võtavad üle nartsissid, tulbid, püvililled, laugud, jalglehed, preeriaküünlad, meelespead ja kirikakrad.

Varakevadised sibullilled olid esimesed taimed meie aias ja nende päritolu on väärikas – suurem osa on toodud Adojaanide aiast Jõgevalt, sealtsamast, mille põhjal on kirjutatud raamat. Osa sibullilli on pärit Sulev Savisaare käest, kes on Eestis selle ala kõige suurem spetsialist ja kelle raamat „Eesti sibullille-entsüklopeedia“ on minu arvates kõige parem eestikeelne aiaraamat, mis iial ilmunud - üheaegselt faktirohke ja muhe, ülevaatlik ja detailirikas; mõnusate vahelepõigete ja mõtisklustega, vihjetega isiklikele kogemustele ühe või teise taime kasvatamisel.

Aiaraamatuid on mul tegelikult tohutu virn ja neid on alati mõnus lehitseda. Samas, nagu Savisaare raamatus rasvaselt kirjas: „Kes pole midagi näinud ega lugenud, see ei tea ka midagi tahta. Mida rohkem te aga lilli näete ja neist loete, seda rohkem satute te kapitalistide meelevalda, kes inimese esmavajaduste rahuldamise asemel tekitavad neile hoopis uusi vajadusi, et inimestelt kogu raha kätte saada“. Jutt jumala tõsi. Hirmsasti tahaks omale transilvaania sinilille, amuuri adoonist, aarumeid ja tulivõhkasid, kolmiklilli ja kevadmagunaid – kui nimetada ainult mõnda. No ja mul pole ju võrkiiriseid!

Galerii: Varakevadisi sibullilli

linnu-TV

See mustvalge udukogu ei ole mitte ultrahelipilt kaheksikest, vaid ülesvõte pesakasti hetkeseisust. Samas, mis lastesaamisesse puutub, siis täna koju minnes seisis toonekurg jalad harkis keset meie parkimisplatsi ja vaatas üsna väljakutsuva ilmega...Ülbeks läinud.
Mune tuleb iga päev juurde, kuid vaid harva jätab tihase-ema nad sedasi ilmapeale laokile ja kõigile vaadata - enamasti on munad sambla ja rohutuustidega kaetult soojas.

Kolmekesi kõnnumaal

"Kui kalad juba kuhjadena kaldal visklesid ja vingerdasid, toppisime nad kottidesse, kandsime seljas võsast puhastatud veerandaakrisele maalapile, puistasime seal laiali ja kündsime sisse. Kolme nädala jooksul pärast külvi lehkas see maatükk küll hirmsal kombel, aga kui lehk oli haihtunud, hakkasid noored taimed soojast liivasest mullast päid välja pistma ja kesksuveks oli meil köögiviljaaed, mis oleks igas elukutselises aednikus imetlust ja kadedust äratanud."

Eric Collier „Kolmekesi kõnnumaal“

Kui teil on perekonnas pidurdamatu kalamees, kes lisaks oma jahisaagile lahke südamega ka kõigi teiste kalameeste õnge otsa jäänud kiisad koju toob, ärge heitke meelt. Pange saak külma ja oodake kevadet. Siis kaevake kalad maasse, tomatite ja rooside alla.

Iga tomati alla sai maetud vähemalt 3 kiiska. Arvatavasti helendab kasvuhoone augustikuu pimedatel öödel kõigest sellest fosforist (ja Härjasüda maitseb nagu Tursamaks).

Mis on linnukesel muret

Umbes kolm nädalat oleme igal hommikul ja õhtul telekat vaadanud, ootuses, et ehk nüüd…Aga ikka oli tühjus, vaikus ja pime ekraan. Kuigi kuldnokad olid juba ammu kohal ja munad munetud. Tundus, et taevas lausa mustab lindudest, aga meie majakene seisab ikka asustamata.
Lõpuks nädalavahetusel tekkis elu. Õhtul oli veel kõle tühjus, aga hommikul oli nutsakas heina, sammalt ja lehesodi kohale tassitud. Veel ööpäev hiljem olid munad munetud. Väike vapper rasvatihane soojendab neid ööl ja päeval.
Kahe nädala pärast peaks pesakond kooruma.

Üle heki, vol 2

Hekiga, võib öelda, et läks nii nagu alati. Ehk siis igasugune planeerimine on MÕTTETU. Aga et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada algusest.

Niisiis on meie perekonnas kombeks, et niipea kui on rajatud lillepeenar, tekib tungiv vajadus ja soov sellesama koha peale midagi ehitada. Kas siis kuur või aiamaja või saun. Ilmselt võimaldab hoolitsetud ja vaevaga kujundatud maalapike avada koha potentsiaali ja see mõjub inspireerivalt seni aednikukire varjus olnud ehituskirele. No igatahes juhtus sama asi järjekordselt möödunud novembris. Olime nautinud kaunist astilbede, sügis-astrite ja hostade peenart (mis nüüd, mil taimed suured, oli oma täies ilus) ja …tekkis vajadus selle koha peale maja ehitada. Seega tuli kõik sada taime koheselt, veel enne kui maa päriselt jäätub, sealt minema toimetada. Lilled kolisid aiamaale. Kätte jõudis kevad. Oli otsustatud hekk rajada, oli kaevatud kraav ja tehtud ettevalmistused. Aga siis meenusid aiamaal olevad lilled. No kes suudaks vastu panna kiusatusele need lilled vastrajatud peenrasse pista? Mõeldud, tehtud. (Või siis mitte mõeldud). Sinnasamma auku said siis pistetud ka puukoolist toodud hekiistikud (mis ka polnud samad, mis plaanitud, sest taolisi ei olnud).
Küll näete, kunagi kirjutab Kodu ja Aed, et „Pererahvas armastab luua põnevaid taimekooslusi“. Või et „Madal aster ja ebajasmiin moodustavad harmoonilise ja lummava paari“. Või et „Pererahvas on aeda hoolikalt planeerinud - tulemused on näha igal sammul.“

Madal aster (Aster dumosus) ja Ebajasmiin 'Minnesota Snowflake' (Philadelphus cult. )

Üle heki!

Kümme aastat on märkamatult mööda läinud, aga seni polnud veel head mõtet tulnud, mida majaesisega teha. Ses mõttes, et kas ehitada sinna aed või istutada lilled või mõni puu või hoopis hekk. Sel kevadel jõudsin lõpuks äkitselt äratundmisele, et vaja panna hekk. See võiks olla üsna madal – meeter-poolteist maksimaalselt. Kääbushekk oleks mõttetu ja elavmüüri nagu ka ei tahaks. Ideaalne oleks varakevadine õitsemisaeg – siis kui miski peale sibullillede veel ei õitse. Liiga korralik ei tohiks olla, parem oleks natuke metsik ja maalähedane – ses mõttes oleks vabakujuline, mitte pügatav variant sobivam. Mingil juhul ei tohi hekk olla külmaõrn, pole midagi tüütumat kui ära kuivanud või muidu äbarik taim. Okastega hekk on välistatud! Hea oleks kui ka mürgiseid marju poleks, veel parem kui oleks söödavad marjad. Okaspuu-hekid ei meeldi üldse ja pealegi pole selleks piisavalt valgust.

Seega langevad kohe ära:

Kukerpuu – okastega ja igavavõitu. Budleia - vajab talvekatet. Kontpuu ja aroonia – igavad ja liiga kiirekasvulised, lisaks ei saa normaalselt pügada. Tuhkpuu – liiga madal ja liiga ”korralik”. Viirpuu – liiga kõrge, okastega ja igav. Kikkapuu – külmaõrn ja kõrge, viljad pole söödavad. Aedhortensia – armastab täispäikest, kuival ajal vajab kastmist. Ebajasmiin – liiga kõrge ja pusajas. Põisenelas – liiga laiuv. Põõsasmaran – liiga madal ja muutub kergesti rootsuks. Lumimari – annab palju juurevõsusid. Magesõstar – igavavõitu. Veigela – lehed lähevad esimese külmaga pruuniks ja inetuks. Forsüütia – õiepungad võivad talvel ära külmuda. Liguster - igav. Kuslapuu, sirel, must leeder ja läätspuu – kohutavalt kõrged. Kibuvitsad – annavad palju juurevõsusid, okastega.

Järele jäävad:

Jaapani ebaküdoonia - imeilusad õied varakevadel ja lisaks veel söödavad viljad sügisel. Kõrgus on sobilik ja külma ei karda. Ainus häda, et annab hullult juurevõsusid ja on üldse paras pusa.

Kuldsõstar ’Aureum’ - kevadel kollaste lehtedega põõsas. Õied kuldkollased ja tugevalt lõhnavad, õitseb mais. Musta, punast värvi marjad on söödavad. Sobib poolkõrgeks vabakujuliseks hekitaimeks. Vajub vormituks kui sagedasti ei lõika. Täiesti külmakindel. Mullastiku suhtes äärmiselt vähenõudlik.

Kare deutsia ‘Plena’ – umbes 1,5 meetri kõrgune. Kaarjatel okstel roosad, seest valged täidisõie kobarad, õitseb VI-VII. Talub ka lubjast pinnast ja poolvarju. Veidi külmaõrn. Sobib vabakujuliseks hekiks.

Neitsilik ebajasmiin - Õitseb valgete imeilusate täidisõitega, mis lõhnavad tugevalt, VI-VII. Sobib hästi vabakujuliseks ja pügatavaks hekiks. Kasvukoha suhtes pole eriti nõudlik.

Tuhkurenelas ’Grefsheim’ – See oli maal vanaema juures, imeilusate õitega, mesilaste sumin oli kaugele kuulda. Õitseb rikkalikult V-VI. Ekspertide hinnangul ”asendamatu taim õitsvates hekkides”. Kõrgus kuni 1,5 m.

Peab siis nüüd edasi mõtlema ja puukoolis ringi vaatama.